reede, 30. oktoober 2009

Tallinn-Bali, õunad ja turvasüsteemid

Valdek jutustab (takkajärgi kodust):
Nüüd võivad meie reisijutu teemad korrektsest kronoloogilisest jadast veidi sassi minna.
Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis selles on süüdi Indoneesia valitsus, kes kas ei soosi IT ettevõtlust või on seda alles äsja tegema hakanud. Igal juhul internetiga on Indoneesias suurtest või turistidest tulvil linnadest väljaspool, pisikeskustes ja maapiirkondades NII SITASTI, et hullem oli veel ainult Birmas, kus seda leidis vaid ühest urkast pealinnast Yangonist ja sealgi olid kinni keeramata unustatud vaid üksikud saidid interneeduse maailmavõrgust.
Ja et me suurtest linnadest eelistasime võimalikult eemale hoida, püüdsime sealt alati esimesel võimalusel lahkuda, Ning et me ei raatsinud kuskil invömidlofnõuveer maksta interneti eest 13-23EEK/min, kui hotmailis avaneb väike, vaid tekstiga kiri 10 min, rääkimata pisikeste piltide üles laadimisest ning mälupulga rikastumisest viirustega, siis läkski reisikirjaga nii nagu läks ja nüüd hakkame kodus tagasi olles vähehaaval muljetamisevõlga kustutama.

TALLINN
Pärast pikki veebipõhiseid diskussioone varahommikusse Riia lennujaama saabumise võimalikkuse üle, leidsime kellegi, kes teadis kedagi, kes viskab meid mõistliku hinna eest Pärnust kella 9 AM-iks Riiga. Lea laadis 28.10 omikul alates kella 4.30-st oma uue nummi Seati meha ja kotte peaaegu täis ning paiku 7 parkisime end Pärnu teatri taha tema sõbranna aeda. Kus juba ootas uus sõiduvahend jõudmaks Ryanairile.
Vahetult enne Riiat toimus sunnitud diskussioon teemal "Milline on parim ajastus õunte söömiseks enne pikka auto- või lennureisi, arvestades seedekulglas õunte poolt käivitatavaid protsesse". Resümee- lähene individuaalselt, arvesta oma ainevahetuse iseärasustega, transavahendi ventilatsiooniga ja lähemate ohvrite suhtega sinusse (sõber, ämm, võõras).
USA sõjaväelenduritele, kes lendavad vähemalt 2-kesi kokpitis, valitavat menüüd vahetult enne lendu ja vajadusel ka lennu ajaks nimelt VÄGA hoolikalt ...!

Ryanairi lennuk A320 oli seestpoolt 200% vastavuses Ryanairi paigutusega skaalal kallis-odav lennufirma.
Istmete seljatoed alla ei käi, istmekatteks kulunud kunstnahk, asjade (ajalehtede) hoidmise võrgud eesistuja seljatoel puudusid, seega said nad kokku hoida ka oksekottide arvelt. Huvitaval kombel kajastub "odavlennufirma" staatus (ka Easyjetil) isegi stjuuardite- sjuardesside välimuses. Kuidagi hallid nad ja ükskõikse olekuga, naised meikimata, seda isegi oma keskpärase (nextdoorgirl) välimuse juures, vormiriietus ka pehmelt öeldes mitte just ilusaim, raudselt valitud stilisti abita.
Aga Londonisse kohale viis Ryanair meid ilusti ja kindlalt, pilooditöö oli maandumisel eeskujulik.
Stansted- Heatrow transfeeri valisime mitte kiireima, et mitte öelda odavaima- aega oli meil nagu muda, National Express buss, 23,5 £ ja 1,5h.

LONDON
Heatrow's sai Singapur Airlinesi ITimasinapargi abil Lea Avango'st Margaret Müller, kuid siiski Lea passiandmetega. Kahjuks ei taibanud asja nii jätta, oleks ju palju põnevam olnud immigratsioonis riigist välja möllimisel- joppab/ ei joppa.

Lea ja Valdek nägid esimest korda ja said näpuga katsuda meie 4-ndat reisikaaslast Anu (Daam, Anju, Onju, Lilleke jne) ja tema niinummiroosat ümmargust õlakotti (ca 6-7L ja alati ... ümmargune), mille kohta ma hiljem paar korda küsisin, mida ja milleks sa seal vead (lõhkemiseni täis, tõmblukk helises kidrakeelena). Aga seal pidid olema kõik ainult ülivajalikud asjad ja vähemaga mingil juhul hakkama ei saa, ka lihtsalt ringi jalutades- small shopingul, toiduotsingul, vat ever. Selge, vastus ammendav.

Lea (Proua) tõmbas enese teadmata tipplennujaamade turvasüsteemidele koti pähe oma igavesti edeva ja keskmises suuruses taskunoaga (täiesti sobilik suure arbuusi lõikamiseks), unustades selle käsipagasisse.
Peab tõsise üllatusega tõdema, et see jõudis viperusteta koos perenaisega üle poole maakera läbi  tehnika viimase sõna topelt turvakontrollide,  X-ray kaamerate, narkokoerte ja -analüsaatorite nii Heatrow kui ka Singapuri lennujaamades turvaliselt Balile Indoneesias! Tubli Lea, hea töö (koostöö piiriametnikega?!)!!!
Meil oli seda nuga edaspidi pidevalt vaja puuviljade lahkamisel.
Lea lubas lahkelt sebida valmis koolituse, millist nuga ja kuidas lennujaamaturvast läbi viia (koolitusele ei regata lennujaamade turvatöötajaid, Al Qaeda liikmeid ja teisi hämaraid tegelasi).

Insener Tederilt (siis veel tavaline Vahur) oleks oodanud, et latti hoitakse ikka sama kõrgel, kui eelmisel aastal Vietnami turneel, kus roppude, aga heade anektootide veski hakkas jahvatama juba Helsingi- Bangkok ülelennul ja jätkas tõrgeteta läbi kogu põhjast lõunasse  1800 km pikkuse Vietnami ja tagasilennulgi. Sel aastal tuli neid paluda.
Samas tuleb teda ette tunnustada, et see reis ei kujunenud siiski täies mahus gurmaanide väljasõiduks maitseelamuste messile. See võib olla minu kiiks, aga igaühele oma, ma ka nuudlitega rahul.
Vahur: "Valdis, sa oled igav!"

SINGAPUR
Siin veetsime edasilendu oodates paar sisukat lennujaamatundi imetledes-ahhetades värvilisi kalu, troopikaaia liblikaid, junglimõõtu lilli ja tasuta internetti.

BALI.
Denpasari lennujaamas 29.10  kell 21.30 maandunult, said väljudes lõpuks kätte pikalt unistatud põhjamaalase jaoks KUUMA õhu laksu (vaid 25C, aga ka öö ju)- no täiega, niuksu mõnust.
KOHAL!
Ja mis meeldiv ning lõbus aastaid tuttav melu aasia lennujaamade (või mis iganes -jaamade) väljapääsul- "Hello Mister, need taxi, bus, hotel, veer aju gõuing, vats ju neim, veer aju fromm!!!" sajast suust korraga.
=o))

Vaata ka pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

neljapäev, 22. oktoober 2009

10 väikest neegrit

Teate ju kõik seda lugu ja filme on ka samal teemal tehtud, krimkad vist olid.
Meiga on see nüüd niimoodi seotud, et meid jääb ka aina vähemaks. Õnneks mitte kriminaalselt.
Kalmer keeras oma põlve tuksi ja selle tuksist väljasaamine võtab rohkem aega, kui meil seda jäänud on (hetkel 6p). Äralennupäeval läheb poiss noa alla. Võimalik muidugi, et jõuaks veel järgi, kuid mitte Singapur Airlinesi arvates.
Niisiis lähme 4-kesi. Nüüd läheb lennukis löömaks, kes end 2 koha peale laiali laotada saab ...

Aga neegri tunne tuleb peale küll- teed, sebid, hingeldad, aga asjatoimetusi kasvab aina juurde nagu sitta Augeiase tallides. Aga aastad on näidanud, et kõik mured kaovad samal hetkel, kui kodutolm on jalgadelt pühitud.
Kolmapäev, 28.10 on SEE PÄEV.

Vaata ka pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

laupäev, 17. oktoober 2009

Indoneesiast

*nimi: Indoneesia Vabariik
*Indoneesia lippu nimetatakse "Sang Saka" (uhke kahevärviline) ja   "Merah Putih" (punane valge).
* moto: Bhinneka Tunggal Ika (Unity in Diversity – many, yet one)
* nimi parineb 18. sajanist: Indus = India (ladina keeles) ja nesos = saar (kreeka keeles)
* iseseisvus 1945 (tunnustati 1949)
* asub mõlemal pool ekvaatorit Kagu-Aasias ja Okeaanias, pealinn Jakarta (Java saarel)
* naaberriigid: Papua Uus-Guinea, Ida-Timor, Malaisia, Singapur, Filipiinid, Australia, India saarestikud Andaman ja Nicobar
* 17000 saart (6000 neist asustamata)
* 33 provintsi
* 237 miljonit inimest, 300 rahvuslikku gruppi (mõjutatud India, Araabia, Hiina, Malaisia ja Euroopa rahvaste poolt; hiinlased mõjuvoimas vähemus 1%-ga rahvastikust; algne rahvastik migreerus Taiwanist 2000 enne Kristust)
* ca 2 miljonit ruutkilomeetrit
* ametlik keel indoneesia keel, alates 1945 (promoti alates 1920), kokku üle 700 erineva keele ja murraku, enamus vanematest inimestest räägib ka veel hollandi keelt
* 1. riik maailmas – moslemite arvu poolest (86%), sai alguse Pohja-Sumatrast 13. sajandil ja oli valdavaks religiooniks 16. sajandi lõpuks
* 2. riik maailmas – bioloogiline mitmekesisus (Brasiilia järel), mets katab 60% maast
* 4. riik maailmas – rahvaarvu poolest
* vulkaaniline aktiivsus uks maailma suurimaid, ule 150 aktiivse vulkaani
* 16. riik maailmas – maapinna suuruse poolest
* 79. riik maailmas – rahvastikutihedus, 134 inimest km2 kohta
* Java - 1. saar maailmas – rahvastikutihedus, 940 inimest km2 kohta
* esimesed Eurooplased saabusid Indoneesiasse 1512. aastal – portugaallased, et monopoliseerida muskaatpähkli, nelgi ja uhe piprasordi allikad Malukus
* 350 aastat Hollandi koloonia (alates 1602. aastast), mille lõpetas Jaapani invasioon II maailmasõja ajal, julgustades riiki iseseisvuma (Sukarno president 20 aastat, Suharto 30 aastat kuni 1998)
* kõrgeim tipp 4884 (kuni 5030) m Puncak Jaya (Carztens Pyramid, Papuas, üks Seven Summit tipudest)
* keskmine temperatuur 26-30 C
* Jaapan on peamine ekspordi- ja impordipartner
* viiendik elanikonnast elab alla vaesuse piiri
* populaarseimad spordialad sulgpall ja jalgpall
* peamine toit on riis, mida serveeritakse aedviljade või lihaga; vürtsid (eelkoige tsilli), kookospiim, kala ja kana on põhikoostisosad
* internetikasutajaid 10% elanikkonnast

Vaata ka pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

reede, 2. oktoober 2009

Meie gäng


Et see reisiblogi saab olema kollektiivse mõtte
ja töö vili, siis tutvustan autoreid.

See ratta seljas olen mina. Muuseas tõsiselt, tõsiselt.








See vuntsidega on Vahur, Fashion TV guy.






Kalmer nägi äsja lae all tibihiirt.






Lea näeb und shokolaadist, mida varsti kuu aega ei näe.







Anu unistab aga Londoni räästa alt ometi kord tuulduma saada.














Ja need saavad olema meie turvad, kes saatkonna poolt kaela määriti.

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Viisast ja erilubadest

Et riiki saabumise ja lahkumise vahele jääb 34 p, pidime viisad taotlema saatkonnast. Helsinki saatkonna kodulehelt leidsin hoiatuse, et kahte piirkonda, kuhu ma arvasin tahtvat minna, pääseme vaid erilubadega.
Äärmiselt seaduskuuleka inimesena lisasin viisadokumentide hulka siis vastava taotluse.

Kes te taotlete viisat saatkonna kaudu, ärge te SEDA kunagi tehke!
Et nendes regioonides, Lääne- Paapuas ja Malukus, on võimudel poliitilisi erimeelsusi mõne mitteformaalse rühmituse või liikumisega, kes vähemalt Lääne- Paapuale iseseisvust nõuavad ja vahest siis ka pantvange võtavad (no abiks ikka, ka kahvanäod), ei meeldi võimudele (vähemalt saatkondade tasemel), et turistid seal sebiksid.
... Hommikune bassihäälne engleeset väänav telefonikõne Helsingist. Miks me sinna tahame minna?
Minu puhsüdamlik ülestunnistus, et dzunglieksootikat, sinist merd ja valget liiva pruunide tüdrukutega ning papuaaside kultuuri otsima, ajas võimuesindaja tagajalgadele.
Ta ei saa meile viisat üldse anda, sest seal on Paapuas ohtlik, võetakse pantvange, viimati 3 austerlast ja 1 eestlane ja hoolimata minu tõotusest mitte sinna minna, on ta kindel, et me salaja siiski läheme ...
Muuseas kontrollisin, pullikaka, internetist sellist infot pole. Oleks seal ükski eestlane kunagi sisside kätte sattunud, sellest oleksid kõi meie infokandjad pasundanud.
Anu, meie perfektse inglisega päästeingel Londonist, võttis ohjad oma kätte, langes onlainis ametnikuhinge ees põrmu, no vähemalt põlvili ja võitles välja privileegi, et kui saadame E-maili näol pühaliku tõotuse mitte sinna minna ja vabandame talle tehtud tüli pärast, võtavad nad meie viisataotluse uuesti läbivaatusele.

Ja nüüd tuleb puänt!
Mõningase hilinemisega toksisin Googlisse selle neetud eriloa - "surat jalan". Voilaa, seda saab kinnisesse regiooni kohale lennates vabalt ja vaevata lennuväljale lähimast politseijaoskonnast.
Ja attenzione! Veel leidsin sooja soovituse mitte mingil juhul hakata seda luba taotlema ... saatkondadest! smiley

Uuesti läbivaatus kesti üle nädala, kusjuures püüti meid ikka veel murda, vastates telefonikõnedele, et pole meie tõotust E-mailiga kätte saanud. Esimest ei saanud, teist ei saanud, kolmandal korral saatsime nii maili kui ka faxiga ja see oli murrang. Õnneks fax annab teate, kui ta sealpool traati sinu tähtsa paberi välja sülitab ja seda ei saa enam eitada.
Nüüd viisad käes!

Kokkuvõtteks ütleks, et normaalne ju, pisikene ametnik peab ikka oma seljatagust ja sooja kohta kindlustama.

Vaata ka pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Miks Indoneesia?

Ega tglt ei plaaninudki SINNA.
Kagu-Aasias 3a järjest kolatud- Birmas ja Põhja- Tais, Kambodzas ning Vietnamiski. Viimasest tulles oli tunne et ma olen kõike seda juba mitu korda näinud, ei miskit uut. Selle aasta playlistis oli esimene Kolumbia.

Aga elu teeb ratsukäike, Singapure Airlines arvas, et mind Kolumbiast eemale hoida, tuleb London- Singapur- Bali- Singapur- London hinnad alla laskta 5700 eegule. Ryanairi ja Easyjetti lisaks kompunnides läksid Tallinn-Bali-Tallinn lennud kokku maksma 7500 eeku.
No ei saa ju minemata jätta! Pealegi oli Indoneesia playlistis kuskil keskel juba ammu sees ja Lonely Planet ka riiulis ootel.

Mõne päevaga sai punt kokku, üksjagu ka värsket verd sees. Ja viimasel hetkel, äratades kella 2 ajal öösel vajalikke inimesi üles, olid ka viimased õnnepiletid meie.
Kuigi ma eelistan selliseid seljakotireise teha kuni neljakesi, juhtus seekord nii, et ei saanud kuidagi 2 ohvrit ära räägitud ja siis äkitselt oli meid 6. Aga ühele heale vanale sõbrale tegi elu tünga ja järgi jäi meid 5.

Vaata ka pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/