laupäev, 28. november 2009

Jälle Bali, kokandus ja sukeldumine, Padang Bai

Kogu reisi pildigalerii - http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Valdek ikka, Tallinnas.

Mõtlesin täna hommikul (11.03.2010), et mul on sellest pagana reisikirja kirjutamisest igal viimselgi vabal hetkel, aga neid pole palju, no nii, nii kuradi siiber saanud. Hetkel arvan küll, et see on mu viimane reisikiri. Nagu üks kuradi egiptuse nuhtlus/ vaarao needus kaelas, aga tuleb ära teha, et järgmiste pakiliste muredega tegelema pääseda.
Reisikaaslased olid ka algul kõik kõvad kirjutajad, aga ammu kuhugi kadunud. Abipalved kadusid mutiauku. Põrgut, mulle omale aitab edaspidi ehk ainult piltidest, nendegagi sebimist kõrini.
Seega lasen selle viimase reisietapi kirjeldamisel rihma lõdvaks, ei jaksa/viitsi/ pole fun enam.

28. november
Denpasaris maandumise ajaks oli reisinõukogu otsustanud, et tõmbame otse lennujaamast taksoga idarannikule, Padang Bai'sse. Tuleb jälle biitsipuhkus, spordilaager on lõppenud. Esimese öö veetsime LP soovitatud odavas, aga suht heas hotellis otse keset turistimäsu rannapromenaadil.

Alates teisest ööst aga leidis Lea meile jumalast laheda ja suht odava koha linnakärast ja turistide hordidest eemal, pikal ja laial musta liivaga rannas - Tabaluga Homestay & Cafe, Mimba Village (Black Beach), Padangbai. E-mail : tabaluga_mimba@yahoo.de
Iga motopoiss teab ja viib kohale.
Siin saime osa jälle sellest tõelisest Indoneesiast, kohalike lõkkeõhtud kitarri ja puskariga rannaluitel, suplused jalgu alt viiva metroomürinat tekitava tagasivooluga alati võimsate, otse kaldaaluste murdlainetega, katkematu kaluripaatide paraad, mida ei väsi vaatamast, otse esireas.
Kohalikud kartsid seda tagasivoolu ja laineid nagu vanakurat välku, nii et meie öömaja perepoeg, kes elanud siin üle 20 aasta, polnud oma kodu ukse ees IIALGI ujumas käinud. Ma sügasin ka tükk aega kukalt, omades siiski teatud aukartust, sellise, väga raske uskuda, et põhjendamatu järjekindluse ees. Siis aga valisin rannas koha, kus murdlaine väiksem ja läksin, ettevaatlikult, valmis iga hetk astuma võitlusse mind ookeanile tiriva vooluga.

Hähh, tuli lihtsalt ettevaatlikult minna, et sul koos vooluga kaasamineva kruusaga jalgu alt ei tõmbaks ja 10m pärast olid juba lainemurrust läbi ning kõrgete, kuid rahulike lainete vahel. Kaldale tagasisaamisega polnud ka mingeid probleeme. Ujud ja mõtled, et tohohh, nii nii kõva mees olengi või. Tegin otsa lahti, nüüd said ka teised end värskendamas käia. Kuid mitte kohalikud.

Insener Teder tahtis OWD sukeldumiskursused läbi teha ja traalis läbi siinsed sukeldumiskontorid ning langetas oma valiku kohaliku mehe Blue Lagoon Divers kasuks. Ja kuigi ma olin kindel, et mulle pole seda litsentsi vaja, Kagu-Aasias saab peaaegu igal pool ka ilma selleta sukelduda, lasin end jälle ära moosida. Tänu mulle saime niigi väga heast hinnast veel veits alla, poisil ju üks tegemine, aga topelt papp.

3 päevaga (kus oli nii palju ingliskeelset teooriat, et võttis pea huugama), 5 sukeldumise ja eksamitega vorbiti meist  litsentseeritud OWD, ehk algtaseme sukelbossid.
Ei saa mainimata jätta, et sellise hinna eest oleks me tänaval pakutavaid instruktoriga sukeldumistrippe ostes saanud 3 sukeldumist. Nüüd aga 5 sukeldumist ja veel vee all ellujäämiseks väga vajalikud teadmised kauba peale.
Kõige ägedam oli muidugi vee all olla. Igasuguseid juhtuda võivaid jamasid mängisime läbi ujudes, hõljudes ja merepõhjas põlvitades.

Nii palju elamusi ka ei mäleta varasematest sukeldumistest. Fantastiline kalade liigirohkus, ohutud ja ohtlikud, suured ja väikesed, vahtisime tõtt suurte kalmaaride ja kahaeksajalgadega, kohtusime 2 väiksemat sorti rifihaiga ja käisime ära 18,5 m sügavusel. Aga seal pole algajale enam huvitav, kogu ilu ja elu on umbes 2-8 m vahepeal.
Naised lasid end samal ajal süviti tutvustada indoneesia köögi saladustega. Palju sest kasu oli, pole saanud küll veel proovida.

Ja tuligi ärasõidupäev, 1 detsember. Privattaxiga jälle tagasi Denpasari. Singapurist Londonisse saime lennata hetkel maailma suurima reisilennukiga, Airbus 380. Midagi veel suuremat lendavat asja on raske endale vaimusilma ette isegi manada. Tsiteerime Anjut: "Mee-lee-tuu, fan-tass-ti-lii-ne!"

Olen nüüd juba 5-s Kagu-Aasia riigis ringi olanud. Eelmisel aastal Vietnami reisi järel mõtlesin, et pole siia kanti enam asja. Ei leidnud Vietnamis enam eriti uut, polnud seda VAU! tunnet, ei miskit erilist.
Aga juhtus nii, et ikkagi jälle tagasi ja jumalale tänu! Sest Indoneesia ON minu arust teistsugune, siin oli seda VAU!-d peaaegu igal sammul, ta on NII mitmekesine. Kui sa muidugi ei piirdu ainult Baliga. Vähemalt minu arust.

Kuhu järgmine kord, ei tea, maailm on suur ja eks aeg näitab, kuid ega see tulemata ei jää!

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

1 kommentaar:

  1. Mkkk!
    Pliiiiis - ära jäta reisikirjade kirjutamist!
    Saikujuta ette kui paljud inimesed sulle selle eest tänulikud on! Mina kaasa aratud. Enne viimast reisi ajasin näpuga järge sinu Cambodia reisikirjas. Kohal olles oli palju äratundmisrõõmu.

    Ja ma arvan, et 20....aastal kui ihu enam rännata ei jaksa aga meeled ikka ergud, loed sa ka ise neid uuesti ja oled endale tänulik.:)

    Igatahes mina tänan sind!
    Mari

    VastaKustuta