teisipäev, 24. november 2009

Lena's House ja päikeseküpsenud uppumatu euroliha, Flores

Valdek ikka, Tallinnas


 24. november
Teekond Moni külast Maumeresse möödus nii, et miskit erilist ei juhtunudki. Kui välja arvata alatine ahhetamine lõputute miljonivaadete üle. Autojuhi lõputu signaalitamine, vastusignaalitamine, tee ääres inimesed lehvitavad ja naeratavad. Tavaline Kagu-Aasia.
2,5h mägiteed ja uus linnuke, Maumere. Laseme end kõigepealt NBI panka sõidutada, et valutsi vahetada. Tutkit, pangas oma 100 inimest ja kõik tahavad just 2 ainukese töötava kassa juurde. Aga et kurss oli ka röövellik, keerasime nurga taha ATM kallale. 
Kuni me ATM kaudu oma kontosid tühjaks pumpasime, sebis Lea jälle endale uue tuttava, kes kuulnud, et plaanime lebonädalat mõnel lähedasel lonely beachil, pakkus välja, et miks mitte tema juures. Tal pisike guesthouse Wodongi külas, Waiterang beachil, ida suunas, põhjakaldal.  Et uus, odav ja hea, teist hooaega avatud. 2-sed kanajalgadel bangalod, peldik ja dush igal oma, hubane oma rannaresto, 10 m merest, 26 km linnast. Sulaparadiis ja hingemattev idüll ning blablabla, nagu ikka. Ok, vaatame üle.

Lõpppeatuseks valime juhuslikult nähtud kohalikele mõeldud India söögikoha. Vesistame ninu ja silmi, on tunne, et kõik toidud koosnevad vaid chilli erinevatest vormidest. Kõhud chillit täis, peatame bemo, mis viskab meid Terminal Bis'i (bussijaama), järgmise bemo peale. See tegelikult lühike sõit venis selgelt tugevalt pikemaks, sest bemojuht lihtsalt sõitis mitu kvartalit KÕIK tänavad risti-rästi läbi, et kliente leida. Meie koos temaga.
Ossssa, kus Terminal Bis'is läks madinaks, kui valgeid toodi. Mitu bemomeest olid kohe nõus sõitma just sinna, kuhu meil vaja. Tõenäosus valgetelt mitmekordselt teenida on ju suur, tasub ära isegi, kui oma liinile sõit ära jätta. Aga halligi, nende õnnetuseks me teadsime hinda ja siis huvi vaibus, jäi vaid 1 mees, kes nii kui nii meie suunda sõitis. 

Mööda rannikuäärset asfaldiniiti kerisime läbi asulate ja külade, saatjaks kõrvulukustav tümps bemo subwoofereist. Muuseas enamuses Kagu-Aasia maades on meie keskerakondliku linnavalitsuse leiutis, "reisisaatja" ametikoht hallidest aegadest olemas olnud. Vennad on vanuseliselt alates poisikesest kuni täismeheni. Tähtsuselt teine mees bussis. Kogub piletiraha, sebib reisijate pakid katusele või pinkide alla, remondib töövahendit, kisab igal pool, kus vähegi potentsiaalseid ohvreid näha, et me sõidame sinna ja tänna. Ning võimalik, et üks olulisemaid plusse selle töö juures on, et saad kogu aeg rahapakki käes hoida ja seda iga natukese aja tagant reisijate nähes üle lugeda. 

Niisiis pandi meid kookospalmidega palistatud maanteel ühe juurde neist maha. Tõepoolest, puu küljes ilutseski vineeritahvlil sinine "Lena's House". Ja peremehel oligi õigus, kõik see, mis ütles oma hotelli kohta. Hea, ilus ja odav ning kõik muu pealekauba. 2 bambusest kahekohalistst hütti, kummalgi oma dushiga peldik. Kolmas oli ka külaliste vastuvõtuks valmis, ainult veetorusid polnud veel peldikuni viidud. Pisiasi.
Pluss maasikana tordi peal ilus, malbe ja imearmas noor perenaine Esy, kes olles meile oma valdused ära näidanud, juhatas küsimise peale heatahtlikult, kuidas konkurente leida. Lea ja Anju jäid perenaisega smool tooki pidama, kui mehed jahile läksid- teisi majutuskohtasid üle vaatama. Aga Sunset oli mõttetult üle hinnatud, Ankermi liiga euro ning Wodong Beach jälle vastupidi, liiga vana ja väsinud. Valik oli tehtud.

Kogu see rand näis pikalt mõlemale poole olevat eikellegimaa, kus teised resordid  nägemisulatusest väljas ja palmisalud kummardumas otse liivakaldale, polnud siiski lonely beach. Ja vahva oligi, sest siin keeski see õige elu,  just see parim meiesugustele turistidele - kus pole müügimehi ja -naisi, kus rannas pargivad vaid rannakalurite paadid, kus kohalikud õhtuti kaldalt pisikalu kotti traalivad, kus hommikuti, kui kalurid lahelt tulevad, toimuvad pisikesed kalaoksjonid, kus sead ja kitsed ajavad palmide vahel omi asju. Ja mitmekümnepealisel elurõõmust pakataval paljasjalgsel ning mustasilmsel lastekarjal on üheks tähtsamaks mänguväljakuks kaldaäärne meri. Vaatad neid ja kahju hakkab linnadzunglite asfaldilastest.

Esimene öine suplus enne öörahu andis avastamisrõõmu- liigutades end ja käsi-jalgu pimedas vees, täitus soe vesi su keha ümber müstilise sinise valguse loendamatute imetillukeste sähvatustega. Jälle bioluminestsents, mitte küll nii äge, kui selle värgi parimais kohtades maailmas (näiteks Puerto Ricos), kus kogu vesi su ümber hakkab liigutamisel helendades voogama, nagu ujuksid sa sinistes virmalistes. Aga ikkagi, ka see oli sõnulseletamatult imeilus. Lea ja Anju olid sillas.


25. november
Õhtul orgunnis Lenas House peremees, Didakus, meile rendivõrrid, 70K päev/ tk. Hommik algas kell 5, kellel ujumisega, kellel mitte. paiku 6 olime juba võrridel. alustamas suurt virulaste ekspeditsiooni Gunung Egon'ile. See on Florese kõrguselt (1703m) 4-5 kohta jagav tegutsev vulkaan, mille viimased pursked toimusid 2004 ja 2008 aastal.

Ekspetsi algus läks venima. Peremehe juhatuse järgi sõites läbi Blidit'i küla läks tee algul muudkui üles, üles, üles ja siis aina alla, alla, alla. Sõidetud ka niipalju, et tundus, varsti oleme saare lõunakaldal. Ots ringi, tagasi Bliditisse. 
Kõigepealt saadi meid valesti aru ja suunati meid lähedalasuva kuumaveeallika juurde. Sellel teel tegin oma teise kobara rattaga. Üsna järsk tõus, esimese käiguga, Lea tagaistmel, kitsas, rada, lahtisi kive täis ja oligi võrril ots püsti, Lea tagant kadunud ja mina võrriga, kes külili, kes selili. Aga kõik terved, kohalik teejuht vast kõige ehmunum. Saime aru, et vale tee. Kolmandat korda külla tagasi. 
Nüüd saadi aru, et tahame Egoni otsa ronida. Suhteliselt palju võttis aega selgitamine, et tahame vaid, et meile näidataks, kust keerab ära jalgrada Egonile. Mõistetavalt taheti ikka täisteenust pakkuda. 
Aga saime ühe mehe kaasa, näitas, kust jalgrada algab. Kohale jõudnult, tahtis mees vägisi giidiks kaasa tulla. No ei saa aru! Insener tegi siis kurja häält, käskis vennal taha istuda ja pani tagasi küla poole ajama venda äara viima. 
Kel samuti soov Egonile ronida, siis lingi all on äsja avastatud kirjeldus, kuidas seda krdi teeotsa leida: http://www.ge-volcano-info.de/egon.htm 

Rattad peitsime samasse künka taha kõrge rohu sisse. Metsas oli tugev ja selge rada sisse käidud, ülalpool metsapiiri aga üsna üheselt nooltega kividel ning pisikeste laotud kivihunnikutega tähistatud. Palav oli, päike küttis, sõbrad kaanisid hullu moodi vett. Õpetasin, kuidas vähest vett mitte asjata raisata- pange puhas kivike suhu, võõrkehana tekitab see kohe süljevooluse, suu püsib niiske, liigse sülje neelate alla ja janu ei hakka vaevama. Ise teen aastaid nii. Järgmisel puhkepausil vaatan, ei mäleta kumb naistest, võttis suust kivi, mis peaaegu sama suur, kui suu ise. Jeesus, mis sa sellega teed?! Janu kustutan!  
Näitasin talle keeleotsa pealt oma väikse sõrme küüne suurust (mul suht väike käsi) kivikest. Millegipärast hakkas kõigil ropult lõbus.

Kaljudele lähenedes, läks ilm pilve ja jahedaks. Siin kadus äkitselt tähistatud rada, tuli otsida oma tee. Ronimine osutus umbes 1 kategooria tipule sarnaseks. Loogiline oli minna ülal näha olevasse auku kaljuribis, otsisin ees sinna võimalikult turvalist teed. Matkarebastele Anjule ja Leale oli aga seegi paras katsumus, esimene kord ikkagi sellisel reljeefil. 
Jalgealune polnud lihtne ja monoliitne kalju, vaid pudeda ja salakavala klibu ning halli vulkaanilise tuha segu. Pinnas oli täis igas kaliibris vihmavee uuristatud voolusänge. Kohati oli mööda neid isegi mugavam liikuda, sest nende põhi oli stabiilne, suuremate kividega, said käia nagu treppi mööda.
Siin tekkis meil Leaga tee valikul arvamuste paljusus ehk demokraatia, aga eks enamus asju siin elus tuleb ikka omal nahal ära proovida, on kindlam. Ja et reljeef polnud reaalselt ohtlik, mõtlesin, las askeldab. Tubli maadeavastaja.
Üles jõudes oli nähtavus juba üsna sant, olime pilve sees. Naised, eriti Anju, oli üsna näost ära. Tema jaoks oli elu esimene algajate mõõtu mägironimine tõeline eneseületus. Lea polnud ka enam eriti jutukas.

Et polnud kindlalt näha, kuspool on kraater, otsustasime Inseneriga minna luureretkele kõige tõenäolisemasse suunda, kus ülal paistis udust mingi madalam koht harjal. Sealt kostis ka mäekurudele iseloomulikku tuule mühinat. Lubasime naistele pühalikult, et kui leiame kraatri, siis viime kindlasti ka nemad sinna. Siin oli mäenõlv sandaalidega ronimiseks, juba keerulisem, tõsisemaid jalatseid meil lihtsalt polnud. Üksikute siledate kaljude vahel koosnes jalgealune vaid põhiliselt tuhast ja vähesest klibust. Mõtlesin, et annaks jumal, et meil vihma sadama ei hakkaks. See mögin imeb end vett täis ja muutub suure tõenäosusega  ropult libedaks. Kurule lähendes muutus tuule kohin aina tugevamaks. Torm ülal ja me õnnelikult tuulaalusel küljel?!

Tänu suurematele mägironimiskogemustele, edestasin ilusa keha ja muskulatuuriga Insener Tederit marsruudi valikuga ja jõudsin esimesena kurule. 
A kuhu  tormituul kadus?! Ja minu arust röökisin ma Insenerile, parafraseerides klassik Juhan Liivi (vist oli "Peipsi pääl"), läbi hullu mürina: "Vahur, kurat, kraater!" Tõepoolest, väga suur ja võimas kraater. 

See mida ma tugeva tuuleks ulgumiseks pidasin, see kõlas nüüd juba nagu reaktiivmootori katkematu möire. Anju oleks öelnud: "Meee-lee-tu, fann-tas-ti-linee". Kahju Anu, et sa ei saanud seda ise öelda. Suure, 3-400 m laiuse ja kuni 150 m sügavuse kraatri põhi oli peaaegu sile, vasakus servas näivalt madal kollaste laikudega hallikasroheline keemilise sodi järv. 
Aga möirgasid 2 väikest musta auku kraatri paremal küljel, paisates ülivõimsate maaaluste kompressoritega õhku 2 mitmesaja meetri kõrgust gaasijuga. Maas vedeles kollase väävliga kaetud kive, oli tunda vesiniksulfiidi roppu, et mitte öelda peeruhaisu.

Ja siis hakkas taevast vihma tibutama, mis vähehaaval läks üle korralikuks sajuks. Kiirustasime Inseneriga tagasiteele. Olin eelnevalt leidnud kraatriservalt pika sirge matkakepiks sobiva puuoksa. Murdsin poole sellest Vahurile ja viisime käigu pealt läbi puuoksa abil libeda nõlva turvalise läbimise kiirkoolituse. Pisikeste ja suurte voolusängide põhjas jooksis juba vett mere poole. Nõlva libedust iseloomustaks paks tapeediliim.

Jõudnud tagasi naiste juurde, leidsime nad nagu õnnetud, märjad ja läbikülmunud kassid suure kivi varjus siniste huultega värisemas. Olime üsna kerge riidega välja tulnud. Kahju hakkas neist, aga ilm ei võimaldanud tagasi kraatrit vaatama ronida. Kangete liigestega hakkasid tüdrukud alla komberdama, sitemates kohtades hoidsime kätt, aitasime. Leal oli ka tahtmine iseseisvalt omi radu avastada kuhugi kadunud.  
Nõlv oli libe ja voolusängid juba vett täis, nagu pisikesed mägijõed. Kuid kõige turvalisem oligi ikkagi laskuda just mööda voolusänge, sest neil oli enamasti kõva ja kivine põhi, mis sest et poole sääreni vees sumasid, mis sest, et vesi tõi sandaalidesse peotäite kaupa liiva ja  kivipuru.  Vihmast oli nüüd saanud padukas.
Teen siinkohal ärateenitud reklaami meie sandaalidele, kõigil meil olid suht kinnised KEEN'i matkasandaalid, erinevad mudelid. Igati tasemel ja vastupidavad, jalgu kaitsvad reisusussid. 

Kaljude vahelt alla jõudnud, leidsime lagedal ka juba pisikeste laotud kivihunnikutega või noolekestega tähistatud raja üles. Naised said ka kehasse sooja sisse ja olid juba üsna nobedad. Ning hurraaa, vihm jäi järgi. 
Nüüd tekitas Lea meeldivat elevust. Tal oli heleda T-särgi peale ümber õlgade keeratud vaid punase-lillakirju suur kohalik käsitöösall. See sindrinahk oli mõnede rinnalt väljaulatuvate kehaosade kohal hullult värvi andnud- Lea T-särgi rinnale olid projitseerunud 2 suurt punast ringi täpikestega keskel. Võib olla ma ei mäleta kõiki detaile ja fantaseerin pisut, aga igal juhul see oli lausa kunstiteos. Lea, see oli tõesti ilus, sul pole miskit häbeneda. Loodetavasti sa ei visanud seda särki ära ja demod seda parematele sõpradele. Küsige näha!

Alla teeni jõudnult kohtusime ühe valge tsehhi turistiga, kes näis, et tuli koos giidiga niisama jalutama, üles ta täna igatahes ei planeerinud minna. Meie motikad olid ka kenasti alles. Kojusõit läbi külade oli nagu alati meeliülendav, sest kõik lapsed, kes tee ääres olid, kisasid hello mister, kes ei olnud, jooksid sinna ja kisasid ka ning kõik täiskasvanud lehvitasid ja naeratasid. Meie samuti. 
Õhtuks oli plaanitud suplus nendes kuumaveeallikates, kuhu meid päeval enne mäkke minekut juhatati. Kuid turistid olid liiga väsinud ja see punkt libises kõigi vaikival nõusolekul päevakorrast välja.

Samal õhtul tutvusime õhtusöögilauas ühe nooremas keskeas suure habemega ameeriklasega. Ei pidanud tast miskit, kuid õhtu arenedes koorus suvalise jänki kestast välja tõeliselt huvitav ja laia silmaringiga isiksus. Vend elab nii, nagu mina unistan elada. 
Saage tuttavaks, Ben Semel, sündinud njuujorklane, sai hea hariduse, hea töökoha advokaadina. Kühveldas tööga pappi kokku, investeeris õigel ajal ja õigesse kohta, siis sai sellisest roosast pitsivahusest elust siiber, realiseeris oma investeeringud jälle õigel ajal, müüs kogu maise vara, pühkis ameeerika tolmu taldadelt ja ... sisenes maailma.
Nüüd, 5 aastat hiljem on ta läbi käinud hullu posu riike, Lõuna-Ameerikas, Euroopas (ka Eestis, 2006), Aafrikas ja Aasias. Ja lisaks veel väga hea fotograaf. Vaata Ben'i reisipilte.
Praegu plaanib vana hakata vähehaaval Austraalia kaudu ja veel korra läbi Lõuna-Ameerika kodulinna poole samme seadma, aga see võtvat veel ikka kõva 2a aega. Aga selles on vend kindel, et selline yappie elu, mida ta NY varem elas, pole enam tema jaoks, see jääb ajalukku. 
Edu sulle Ben!

Mingil päeval käisime Vahuriga rolludel Maumere lennujaamas (ca 20 km) Balile tagasipileteid ostmas. Vaagisime oma soove-plaane ja järelejäänud päevi ning tuli tõdeda, et Rinca saarele draakoneid vaatama minna, ilma riskita kojulennule hilineda, me enam ei jõua, sest siis muutub logistika paljuetapiliseks ja ilma mitmete varupäevadeta ei saa olla kindel lennupiletite saadavuses. Otsustasime draakonid jätta kas järgmiseks korraks või kui igatsus peale tuleb, vaatame neid internetist. Siit aga tõmbame otse Balile ja teeme seal kuskil rannikul veel ühe biitsietapi.
No vott, tagasi lennujaama sõidu juurde. Mulle ei meeldinud oma igast otsast kinnist vormelipiloodi kiivrit kasutada, palav ju krt, troopika.  Nii ka seekord. Teekond lennuväljale oli iseenesest üsna meeldejääv, vähemalt minule. Ei saanud aru, mida põrgut need vastusõitjad vehivad. Ja seal see oligi, teesulg ning liikluspolitsei, ilusad pikad ja tursked noored mehed. Huvitaval kombel ei ole siin tõesti näinud tagasihoidliku kehaehitusega liikluspolitseinike, see oli muuseas meie naiste tähelepanek.
Nagu te juba aru saite, on Indoneesias kiivri kandmine kohustuslik. Aga ... seda nõutakse vaid linnades, maal ei peata sind sellepärast keegi. Mis krt siis nüüd, siit veel 10 km linna? Aga ka see pole veel kõik! Nagu ütleb isand Murphy seaduse 3-s postulaat, et kui juhiload saavad maha ununeda, siis nad ka ununevad. No ja Murphy vastu lihtsurelik enam ei saa.
Aga polnud ullu, lasin kõrvad lonti, kahetsesin oma kuritegu, tegin kurba nägu, et olen nõus karistust kandma (a'la homme õlli rindu ei tõmba), kui muidu ei saa ning loomulikult ka üllatusin, et kurat, ei tea, kuidas see siis nüüd niimoodi juhtus, ma telikult nii korralik. Ning lubasin järgmine kord ülihoolikas olla. 
Lahe, poiss lihtsalt hoiatas, et teel võib veel patrulle olla ja kui linna lähen, saan raudselt trahvi. Soovitas KOHE ja SIIN kiiver HANKIDA!
OK, eks ma hankisin ka, esimeses rolluremondikohas küsisin ja antigi väikese raha eest laenuks. Ausa mehena, tagasi sõites tagastasin.


26. november
Hommik oli turistlik, algas 6.30. Igahommikune ujumisring ümber ranna lähedael ankurdatud suure paadi oli kõigile peale minu kohustuslikuks muutunud. Mu mädanev säär oli piisav ettekääne kõrvale hiilimiseks. Kuigi soolane vesi tegi vaid head- käisin ikka jalgupidi vees, et sobivate ravimite puudust kompenseerida.

Meie Lena Maja naabrimees omas väikest turistilaeva ehk suurt kalapaati. Seisis meil ranna lähedal ankrus. Oli teine pehmelt öeldes väsinud välimusega. Ja nüüd on ta juba 2 päeva selle kallal nikerdanud, tea kas lootis, et äkki tahame lahesuus olevaid saari vaatama või snorgeldama minna.

Ja loomulikult me tahtsime, nii saari vaadata kui ka snorgeldada. Minul ja Inseneril olid mask ja toru kodunt kaasas, ülejäänud kraami lootsime küla pealt kokku rentida. Aga halligi, siin käib vist ikka nii vähe turiste, et meile öeldi enamasti ära 2-l põhjusel- kas pole miskit anda või on nii vähe, et jätkub vaid oma klientidele. Lõpuks saime 2-d terved lestad ja 1-d katkised, kasutud kuid ilusad ikka vaadata. 
Meiega ühinesid veel 1 prantsuse tsikk Wodong Beachist ning meie oma ameeriklane.

Pole rääkinud veel meie lahe saartest. Lahesuus on 1 suur ja 2 pisikest saart, vastavalt Besar, Dambilah ja Babi, mis kaitsevad ka Wodongi lahe randa suurte ookeanilainete eest.  Detsembris 1992  laastas saari ja Florese põhjarannikut aga suur tsunami, hävitades hulga külasid nii saartel kui ka rannikul. Meie Wodongi lahe rańnik pääses, sest saared kaitsesid. Hukkus 1690 inimest. Need kes ellu jäid, kolisid käed taskus uut elu alustama rannikule. No ja ühe juurde neist väikestest me veealust elu vaatama lähemegi.
Paadi 2-ne meeskond koosnes naabrimehest kapten- tüürimehest ja kräsupealisest pootsman- mehaanik- madrus- koristajast. See multifunktsionaalne vend baseerus enamasti all mootoriaugus, loopis aeg ajalt sisse lekkinud vett küljeaknast välja, pistes vahel pea tekiluugist värske õhu kätte, nühkides katkise sumbutitoru heitgaasidest punaseid ja vesiseid silmi. 

Jõudsime lähima pisisaare, võiks öelda lausa laiu, Pangabatangi alla. Saar ise nagu üks suur leetseljak veest väljas, hästi madal, suured tormilained pühivad äkki ülegi. Jeesus, KUI sinine siin vesi oli! Ilm ka ilus, taevas sinisinine, päike praeb.
Kapten teavitas, et siin on tugev hoovus, et ärge mitte üritagegi vastuvoolu ujuda. Sulpsasime rifi kohal 1-3 m sügavuses vette. Karju appi, kui ilus seal vee all oli! 
Piinlik tunnistada, polegi soojade merede ääres riffidel vist rohkem snorgeldanud, kui vaid 1 korra ennem. Sukeldunud akvalangiga isegi rohkem.

Hoovus tõesti tugev, olin esimese tuuri ilma lestadeta ja vooluga võidelda ei suutnud, kuigi pean end heaks (aga mitte tugevaks) ujujaks. Ujusime piki rifi nõlva allavoolu. Korallid ja nendega koos ka enamus veeelust siin on end sisse seadnud suhteliselt kitsal ribal rifi serval, mustava sügaviku ja madala kaldavee vahel. Kõvad ja pehmed korallid, pätsid ja põõsad, puud, vitsad, libedad, limased ja karedad ja IGAT värvi.
Kalu ka sadat sorti, suured, väiksed, ümmargused, lapikud, pikad kui nooled, imepisikesed ... ja millised mustrid. Hing juubeldab sellist ilu nähes.

Kui Leaga teiselt tuurilt kalda lähedale ankurdatud paadi juurde jõudsime, oli vööridekil liha küpsemas- värske, punane, bikiinides ja kenade kumerustega. Anju lõpetas vee all varem ja ei raisanud aega ning päikest. Ning ei saa ju fotograaf sellistel hetkedel kombekalt mujale pilku peita ja nii mõtteis kui ka reaalselt kadreerimisega mitte tegeleda.


Pärast lõunasööki paadis tõmmati ankur üles ja sõideti saare teise otsa uuele veealusele tripile. Mina otsustasin maale minna pildistamistripile. Jäi silma vees kasvav mangroovipuu laiu läänetipus. Tegin selle puu juures arvata, et 100-kond kaadrit. Mangroov oli. Tõusuvesi hakkas just teist üle ujutama. Hämmastav, ükskõik, milliselt rakursilt pildistad, ikka fotogeenilöine. Nagu piltnikud ütlevad- pilti küll.

Tundsin kuis jalad kõrbevad, päike võttis nii ülevalt, kui alt. Krt, snorgeldades ka unustasin pika varrukaga särgi selga panna. Loll!Mandri kohal kogus tumedaid ja väga tumedaid pilvi. Paistis. et ka sajab siin seal rannikul. Jalutasin saare teise otsa suunas. Ja leidsin, voilaa, küla, päris suur küla, üksikute puudega väikesel, merest 1,5 m kõrgemal ja lagedal saarel. Kõik majad vaiadel, 1-2 m maapinnast kõrgemal.

Äkitselt olin avastatud, keset saart kõrgus üksik suur kaljupank, sellel ronivad lapsed pistid karjuma "turist, turist" ja lausa kuulsin, kuis teade liikus suust suhu kaljudelt üle lagendiku, läbi puudesalu külla ja ka sealt oli kuulda traadita telefoni- "turist, turist". Poole minutiga teadis kogu küla, et turist kolab saarel ja järgmise poole jooksul nägin, kuis igast küla nurgast sööstis minu poole igas suuruses lapsi, kümneid ja kümneid. Vägev!

Tõeliselt eksootiline kaluriküla, oma kirikuga, oma bulbitseva eluga, Kõik tegid midagi, askeldasid, töötasid oma bambushüttide terassil, -ümber, -all. Tervitasid, naeratasid, lehvitasid, hallootasid. Keegi ei vedelenud palmi alla ja puhanud. Siin polnudki palme. Mina lehvitasin vastu ja muudkui laksisin kaameraga. Kõmpisin kogu küla servast serva läbi. Leidsin end tüüpilise linnavurlena arvamas- kui põnev ja ilus elu! Krt, inimesed elavad peost suhu, häbi sul olgu!

Aeg oli kaldale minna, paat korjab mind kaasa ja kodu poole. Ilm hakkab selgelt ära pöörama, jahe lausa, peab koju kiirustama, tulime hommikul jälle üsna õhukeselt välja. Vaid mina panin millegipärast vihmakeebi kotti.

Popsutame üle lahe 7 km eemal kaldal asuva kodu poole, näha lausa, kuis rannik mattub halli vihmaeesriide taha, taevas on must. Ja oo õudust, merepinnalt on näha, kuidas see läbipaistmatu paduvihmasein läheneb aina. Hakkab tibama, tõuseb tuul ja hetke pärast on meil kaelas väike torm ehk paras pagi- suur paduvihm, väga tugev tuul ja aina suurenev poolkülglaine.
Seni turvaliselt suur paat tundub nüüd tõeliselt looduse stiihias hulpiva pilpana, laine hakkab aina sagedamini üle vööri ja vasaku parda paati sisse käima. Kõik on hetkega läbi ligunenud, kananahas ja värisevad.

Mis siin salata, mure tekkis, meie ja meie paadi pärast. Peab see ikka meeletule lainete rünnakule vastu? Kapten keerab vööri vastu lainet, aga see sisselahmiva vee kogust ei mõjuta, iga laine käib paati sisse. Krt, päästeveste meil ka pole. Pilsipump mootoriruumis õnneks töötas korralikult ja pidevalt. Lahmis mõlemalt poolt mootoriruumi aknast ämbrite kaupa vett välja. Kui oli paadi kuivemaks imenud, siis jõudis vahepeal isegi oma punaste ja vesiste silmadega kräsupea luugist välja pista ja plärugi kiskuda.
Aga rasketest töötingimustest hoolimata oli veepumbal alati naeratus suul, nagu kaptenilgi.
Meil polnud aga vastunaeratusteks aega- turistid olid hirmunud, kössis ja külmunud. Kaldale oli veel oma 3 km. Jagasin keepi Leaga, aga tuleb tunnistada, et palju sellest kasu polnud, ehk kui, siis vaid tuulevarjuna.

Et kord iga torm saab otsa, nii ka see ja lainegi vaibub vähehaaval ning päike tuli välja. Elu oli jälle ilus ning hulka armsam, kui enne pagi. Kaldale jõudnult läheb suureks kuivatamiseks, istume hüti verandal tekkidesse mässitult ja joome kuuma teed mingi kange alkoholiga. Ja jälle hea olla.
Aga rängalt päikeseküpsenud oleme kõik, minul on näiteks järgneva nädala jooksul valus istuda, kintsud on omadega pekkis.

Avastasin just, et tagant järgi kirjutades on kuskil eespool 1 päevaga puusse pandud, sest käisime rolludega ka pikal avastamisretkel lähedastes külades, aga seda nende päevade sisse raske mahutada.
Ühesõnaga panime rolludel mööda asfalti ida poole ajama ning sattusime jälle meie jaoks müstilistesse kohtadesse.
Esimene oli Nangahale, "paadiehitusküla". See küla asutasid Babi saarel tsunamis ellujäänud ja mandrile emigreerunud. Toitvaid tegevusalasid oli külal küll vähemalt 3.
Paate siin tõesti ehitati, päris suuri, selliseid, milline meid snorglitripilt läbi pisitormi eluga tagasi tõi.
Paaditehas oli 2 tavalist liivaplatsi mere ääres, üks suurte puude varjus, teine katuse all.

Teine oluline tegevusala oli neil meresoola tootmine. Merepoolses küljes on küla palistatud hüttidega, kus aurutatakse merevett suurtel praepannidel, kuni alles jääb vedel soolapudru. Siis pannakse pudru nõrguma suurde sõela, mille alla on aja jooksul tekkinud suur ja kiilakas fallost meenutav soolastalagmiit.
Sellised võiksid olla põrgu eeskojad, kui seal vaid porgandpaljaid poisikesi ei jookseks. Parasjagu laeti ka hunnikut soolakotte liinibussile linna saatmiseks.
Ja lõpuks muidugi kalapüük, aga paate ei paistnud rannal just palju ja päeval nad merel ei ole.

Loomulikult tsekkasid meid kõigepealt lapsed- "turists, turists". Ja selle lõbusa ning hüperenergilise gängiga olime laulatatud oma külaekskursiooni lõpuni.
Külavahel ka promeneerisime. Näitasime ennast ja vaatasime teisi ning tegime mitmetega small talki. Küpsiseid pakuti.

Edasi viis pinnasetee meid ikka itta. Läbi kookospalmiistanduse ja jõudsime külla, mis näi olevat kookospähklite alla uppumas. Niikui peatusime uudistamaks, olime naervate ja sõbralike kohalike poolt ümber piiratud. ette rutates ütlen, et nende arvates ei sobinud valgeid külalisi ilma igaühele vähemalt 10 kookospähklit sisse jootmata- söötmata ning fotosessioonita ära saata. Fotosessioon tähendas seda, et mehed sättisid end kordamööda anju ja Lea kõrvale, käsi üle õla ja pildi tegi iga mees iseenda moblaga. Ütle veel, et pärapõrgu ja elavad peost suhu.
Tagasiteel üritasime tee äärest leitud mangopuu otsast mangosid varastada, kuid need osutusid nagu viinamarjadki hapuks. 

Ja päeva naelaks kujunes naiste õppesõidutund rolludel. Anju ja Vahur vahetasid kohad, mina sama Leaga. Anju pühkis Vahuriga eest minema. Lea polnud nii rollugeeniuseks sündinud, läksime tasa ja targu, kuid kaugele siiski ei jõdnud.

Teel tekkis meil tuttav situatsioon, kus kanuumatkal istuvad ühte paati aastaid või kümneid koos elanud abielupaar (mida matkajuhid muuseas iialgi ei taha lubada). Kes näinud, need teavad. Ühesõnaga selgeks sai, et me oleksime sobinud koos elama, sest me läksime rolluõppe metoodika tasandil põhjalikult tülli. Sujuvalt arenes diskussioon üle teineteise isikuomaduste kvaliteedi selgitamiseks, nagu liiga kaua koos elanud inimestel (antud juhul, matkadel käinud) ikka.=o)
Lõpuks arvas keevaline Lea vihaga, küll mitte kaua, et jalutab teda kodust eraldavad 5 km jala. Vähemalt sellel õhtul telekal pilt oli, kuid häält mitte. Kas ka järgmisel päeval, ei mäleta. Nagu siin kuskil eespool sai filosofeeritud mälu teemal, et uute ilusate piltidega kirjutatakse kõvakettal vanad koledad pildid üle.
Muuseas, kui lõpuks oma rolluga ja siiski koos koduõue sõitsime, küsis Vahur minult vaikselt?, kuidas teil läks? Selgitasin, ka vaikselt. Vahur sõnas vaid - sama siin!  =o)


27. november
Täna on minek. lennujaama ja ära Floreselt, tagasi Balile. Peremees Didakus tellis meile naabruses elava bemopoisi privattaxiks. Olem hommikul pakitud, söönud ja valmis, istume kottidel, Aga mida kokkulepitud ajaks ja hiljemgi pole on meie taxi. Närviliseks läheb. Didakus sebis tänavalt uue, suvalise möödasõitnu. Laeme peale, kallistame pererahvaga, lubame neist ja Lena House'st teile ja kõigile rääkida ning kirjutada. Õuest välja sõites, veereb meile vastu eile tellitud taxo. Kallis bemomees, tuleb usinam olla, siis saab pappi ka.

Tõepoolest, kui sinnakanti satute, siis Lena House on meie kõigi arust parim, mis teiega Wodongi lahe ääres öömaja otsides juhtuda saab!

Lena House peremehe kontaktid:
Adress: Wodong, Waigete, Maumere, Flores, Indonesia
Phone: +62 (0)81339407733 / (0)85239266512
E-Mail: didakus2003@yahoo.com , Ddidakus@gmail.com 

Lennujaamas toimus annaalidesse jäädvustamist vääriv etendus.
Anjul tuli pissihäda. Kiirustas pellerisse. Nüüd Anju enda sõnad: "Kui sisse läksin, oli maja tühi. Kui kongi ukse väljudes avasin, olid pissuaarid mehi täis. Ma ei julgenud väljagi tulla. Vahur oli ka, küsis, Anu, mis sa siin teed".

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar