neljapäev, 12. november 2009

Jayapura ja Wamena, Paapua (täiendatud 20.01.2010)

Lea siin:
05.11.2009, lend Denpasar- Jakarta- Makassar (Sulawesi)- Jayapura (ca 2500 eeku), tegelikult kyll maandusime viimase lahedal Sentani's, Jayapura'sse (Paapua pealinn) veel ca 40 km, mille labimiseks kulub umbes 1 tund. Lennujaamas tulid Denpasaris araantud Valdeku nuga ja Anu seljakotist eraldunud magamiskott "ise meie juurde: mulle oleks nagu silt otsa ette kleebitud: "ootan pakki Valdeku noaga". Kohalik ametimees astus ligi ja ulatas mulle paki. Super! Seejarel andsime ametimehel teada, et sooviks ka yht kadumalainud magamiskotti, seepeale haaras kohalik ametimees Anu endaga kaasa korvalruumi ning mone hetke parast valjus Anu sealt ylionnneliku naoga magamiskoti pakk kaenlas. Jessss!, toimetame nyyd edasi...
Paapuas ringi kolamiseks on paljudes piikondades vajalik "surat jalan", so luba politseiametnikelt piirkonnas ringi liikumiseks (mida kyll hiljem meilt keegi kontrollimiseks ei kysinud, minu teada) (Valdeku märkus, küsiti küll, Wamenas). Loa hankimiseks kuluvad meil moned hommikutunnid, mida  lisaks sisustasime ka hommikusoogiga kohaliku politseijaoskonna sooklas - katepesukauss, kahvel ja lusikas soogiriistadeks - neid juba oleme oppinud nouetekohaselt kasutama :).  Ja toidu valimisega saame ka aina paremini hakkama.
 Luba kaes, koht tais, suundume tagasi lennujaama  Baliemi orgu paasemiseks  lennupileteid hankima. Lennupiletid  olemas, suundume Jayapura'sse oomaja otsima.
Yllatus-yllatus, aga Jayapuras saame mitmest hotellist lyhikese vastuse: "full". Leiame oomaja hotellist "Beisji Inn", kus kohvikupidaja sonul oleme esimesed valisturistid!?! Huvitav, kellest kyll eelmised hotellid "full" olid?, see jaab meile moistatuseks.

Valdis suundub internetti otsima, ylejaanud seltskond randa otsima. Vahuri poordumisele: where is a beach", pyyab kysitletud naisterahvas meile kehakeeles selgitusi jagada. Kohalikku keelt ei moista meie, inglist aga ei moista enamik siinseid. Nahes, et selgitamine tulemusi ei anna, otsustab too kohalik naisterahvas, Olivia nimeks, meid randa kohale viia. Randa, so Vaikse ookeani kaldale, on sissepaas tasuline! Olivia ostab meile piletid, ega tahagi raha, kuid Anu otsusekindluse tulemusel saab siiski meie osa kompenseeritud. Sel ajal, kui mina yritasin Oliviaga sonastiku ja kehakeele abil kohalikest oludest enamat aimu saada, katsetasid Anu ja Vahur ookeani pohja...see osutus meie valgete jalakeste jaoks liialt teravakiviliseks, seejuures ka pikalt madalaks, mistottu minu loobumine ujumisest tuli kergelt :).
Tagasiteel hotelli ostsime ohtusoogiks tanavalt pirukaid - osade sisu jai mulle monigaseks saladuseks, kuid (olis kypsetatud) taignas banaanid maitsesid ylihasti. Pirukate juures jatsime ka Oliviaga hyvasti.Olivia oleks meeleldi meile rohkemat raakinud-naidanud, kui teda poleks takistanud inglise vahene oskus. Meie aga ei raagi Indoneesia riigi yhist keelt :(.
Ohtul hotelli kohvikust teed ja kohvi soovides, "sattusime" terassile, imekaunis sume, soe ohtu, vaatega jarvele ja eemal kumavatele pikselookidele. Suhtlen jalle sonastiku ja kehakeele abil kohvikupidajaga, kes, nagu Olivia'gi, aina vabandab oma vahese inglise oskuse parast, aga ometi saame kuigipalju teineteisest aru: et taxi on siin sisuliselt nagu meie marsruuttakso, et vaadata tasuks turgu, et rollereid siin ei rendita, et Wamena (kuhu jargmisena kavatseme suunduda) on vaga kallis, ja "last but not least"  - meie majutuse hinna  sees  on yks hommikusook. Teised tuleb soovi korral juurde osta (seni olime teadmises, et hommikusooki hinnas pole :)).

Don'i Paapua (kirjutet kodus, kasutades ka Lea päevikut):

Minu Paapua algas nagu Proual Singapuri lendki- noaga käsipagasis (04.11). Hämmastav, kuid Viktori Noksi leidsid üles isegi Indoneesia läbivalgustusseadmed. Hämmastav sellepärast, et kõikvõimalikke muid metallvidinaid turvaväravad minu küljes avastada ei suutnud. Peab ostma samasuguse noa nagu Leal. Nuga eraldati minust, pakiti ja toimetati meie lennukiga Paapuasse, kus see pidulikult tagastati. Samuti ka Onju magamiskott, mis oli otsustanud ta seljakoti küljest, väljastpoolt (dziisas, Onju, miks sa ei küsinud, kuidas seljakotti lennukisse pakitakse) jalga lasta. Ma oleks imestanud, kui see koti küljes alles oleks olnud.

Vahemaandumisel Jakartas vahetus lennukis valitsev rass, enamuse haaras meie jaoks uus, Austraalia- Okeaania pärismaalastele iseloomulik madal laup, madal ja lai nina, paksud huuled ning äärmiselt krussis juuksed. Lausa põnev hakkas. Peale meie oli veel 1 valge ja ülejäänud indohiina rass.
Jayapura lennujaamas (Sentanis, 05.11 hommikul) kleepis end, kui vihaleht tagumiku külge, üllatavalt hea engleesega paapuamees. Nimetame neid, mitte halvustavalt, vaid heatahtlikult lõbusalt "papuaasid".
Vend oli viisakas, tagasihoidlik, kuid samas jutukas. Ütleks, et hakkas meile kõigile lausa meeldima. Aga krt, pakkus mulle vanuseks 55. Nagu külm dušš, ei või olla, mingu põrgu, ma ju jummala kobe veel.
Kahju, et me tema teeneid siin ei vajanud, saame ise hakkama. Küll aga sokutas ta meile siiski kaasa Baliemi orus, Wamenas elava venna telefoninr. Vaeseke sai veel üheselt mõistetava tõsiselt karmi suulise hoiatuse lennujaama taksomaffia kapilt (temast 3x suurem), kui kogemata selle kuuldes meile õige taksohinna ütles. Adekvaatselt reageerides ja arvestades vetovõimalusega (kapilt) edaspidise lennujaama sisenemise või obroki suurenemise osas, pakkus tore uus sõber meile kohe võimalust- "jee, offkooss, oolsõu guud taxi, good praiss and fast".

Kurikuulsa "Surat jalani" nõutamine lennujaama lähedases politseisjaoskonnas oli lihtne ja peaaegu tüsistusteta. Lausa koomilisena mõjus erariietes ja üllatavalt tüseda, poisikesest politseiametniku hale katse meile kotti pähe tõmmata. Kutt, vale mehe valisid! Andis ihaldatud suratid kätte ja kutsus vaikselt kõrvaltuppa, kus tõlgi abil hakkas pappi tahtma, nimelt maksvat iga luba 50K, seega ladugu ma 200 tonni lauale. Lühidalt, saatsin ta viisakalt (politseinik siiski) pikalt, kuid pakkusin ikkagi väikest meelehead (äkki vaja tagasi tulla), see pidi tavaline olema. Kutt jäi oma juurde, mina oma, et luba ON TASUTA! Loll mees, see on esimene asi, mida kõikides gaidbukkides ja indoneesia foorumites surati kohta kirjutatakse. Kutil polnud selgroogu, andis alla, võttis portfelli ja lasi toast lihtsalt vaikselt varvast.
Nautisin võidurõõmu, 1:0 Eesti versus kuulus Indoneesia korruptsioon.
40 km ja 1h taksosõitu pealinna pisikesse citysse (taksoga 20 eeku per lõust, bussidega aeglane, palav, tüütu ja kallis- 8 eeku näkku) oli tegelikult mõtetu, oleks võinud lennujaama lähedal ööbida. Keegi polnud viitsinud LP lugeda, me lihtsalt ei teadnud, et sinna on NII pikk maa! Piinlik lugu.
Ja ... tule taevas appi, üks odav hotell teise järel full, full, full ... No mis värk on, madalhooaeg ju, peale meie vaid üksikuid valgeid näha. Aga ju siis kohalikud tõesti reisivad, millegipärast see meile esialgu pähe ei mahtunud. Meeletult suur riik ju, 237 milj surelikku. Ja ega neid hotelle reaalselt eriti palju ju polegi.
Lõpuks siiski leidsime endale pesa, kuid seegi sisuliselt full. Vaba oli vaid 1 tuba, kuid vaid dablvoodiga. Õnneks olid 4 meist küllalt peenikesed, et silkudena sellele korraga ära mahtuda. Loodan väga, et kõigil oli hea ja kõva uni, et mitte teineteise öiseid misiganes ja kustiganes hääli kuulda. Sõbrad, olge mureta, mina ei kuulnud midagi, magasin kui nott. Küll aga muretsen ise.

Ja samal õhtul see juhtus, tegin kogenud päkkpäkkeri kohta nii lolli vea, et häbi öeldagi, anekdoot, et mitte öelda TÄPE ... lasin hotellist jalga pisikese taksobussiga (bemo) kesklinna, otsisin kaua  internetti, mingisuguse ka leidsin (üliaeglane, 10 tuhhi/ h, aga boonuseks erinevad viirused mõlemale mälupulkale!) ja siis meenus, et ma ei tea ju, mis mu hotelli nimi on, kuidas tagasi kottu saada?! Krdi loll, rsk!
Bemod enam ei käinud, aga ei mäletanud ka ju liini numbrit, taksosid polnud.
Mingi kohalik perekond tänavaturult 2-l rollul olid nõus aitama. Sõitisme mööda pimedaid kaldaäärseid tänavaid, minu funktsioon tagaratta peal oli karjuda, kui tuttavat kohta näen, kuni voilaa, olingi kodus!  Ja mu heategijad keeldusid tasust!

Tuli just meelde, ma leiutasin meie mahlakasse eesti keelde (vabandan vene keele ees) uue uudissõna!
Nimelt valdavas enamuses meie Indoneesia majutuskohtades, ka Paapua hotellides, polnud dušši või polnud see töökorras või turritasid seinast väljas vaid mälestused duššist- torujupid. Küll oli aga igas peldikus = dussiruumis kas suur ämber, väike tünn või pisike, ca 0,7 x 0,7 x 0,7m kahheldatud bassein veega, kopsik kõrval. Vot seda kopsikut kasutasid sa nii p***e pühkimiseks =  pesemiseks ja ka dusshi asemel, nagu meil näiteks suitsusaunas.
Ja kopsikuga dusshitamine on nüüdsest hetkest alates kopslema, kopslemine! Ilus sõna ju, mis?

"Lähme sõi-da-me" (see Sal Salleri laulurida andis meil pea iga päev märku, et nüüd "läheb andmiseks"). Et siis räägime Paapuast edasi.
06.11. Taskus Triganaairi piletid Baliemi orgu, Wamenasse (ca 900 eeku). Baliem on koht, kuhu PEAB minema, kui Paapuas oled. Muidugi pole sa seal ainuke turist, hooajal arvatavasti 1 tuhandeist. Meie saabusime äsja alanud madalhooajal ja nägime vaid üsna üksikuid turiste. Ja neid "ägedaid" kohti on Paapuas veel, kuid ringi lendamine ja trekkimine on suht keeruline ja kallis, teed sisemaale ja põhja-lõunaranniku vahel puuduvad.
----------------------
Wamena (1600m) ja Baliemi org asub keset Paapuat, ümritsetud dzunglitest ja mägesest. Keskmine temperatuur alla 20 C. Üsna lähedal asub ka 1 Seven Summits mägedest, Okeaania ja Austraalia kõrgeim mägi, Karstenz Pyramid e Punchak Jaya, 4884 m.
Baliemi org on nii öelda "kiviaja viimane bastion" maailmas.
Ja kogu oma aus ja kuulsuses ja tänu just sellele, ta seda enam väga varsti ei ole. Wamena ümbruses ta seda kindlasti enam ei ole. Jäävad vaid näidendid, kus turistidele etendatakse raha eest "kiviaega", sõltub vaid lavastajast ja eelarvest, kui autentselt seda teha suudetakse.
Kui 1938 aastal sattus ameerika rännumees Richard Archbold juhuslikult sellesse 3000 mäetipust isoleeritud ja sõna otseses mõttes jumalast maha jäetud orgu, sai maailm teada, et ühes kohas maailmas elatakse veel kiviajas ja oru elanikud said oma üllatuseks teada, et nad polegi maailmas ainukesed ning maailm on palju suurem, kui nende org. Siis tuli suur sõda ja värk unustati, kuni 1945 tegi mingi lennuk hädamaandumise orus ja ellujääjatele järgi tulnud päästeekspeditsioon äratas uudise uuesti ellu.
Esimesed misjonärid jõudsid orgu 1954 aastal, mil "inimesesöömine" ja mõned muudki julmad rituaalid olid laialt levinud ja elujõulised. Misjonärid võivad oma töö lugeda kordaläinuks, sest vaid väga kaugetes junglikülades käivat elu veel osaliselt vanade kaanonite järgi. Wamena ümbruses käib suur enamus rahvast mitte enam alasti ja tööriistadki on neil rauast. Ning peaaegu igas külas on oma pisike kirik.
Viimased inimsöömise faktid on teada 1970-ndatest ja pärit Baliemi oru ääremaadelt.
----------------------
Wamena lennujaamas on kaarnaparv "Hello mister, ver aju going" ;o) pagasilindi ümber meid juba ootamas, igaühe kohta meist 10 potentsiaalset giidi.
Hoidun teadlikult otsesest silmsidest teenusepakkujate massiga ja ignoreerin kõnetamist. Härjal võtab sarvist Jamaika mütsiga rastapatsiline papuaas John, soliidse bassiga, valib ohvriks Lea, kui kõige jutukama ja suhtlemisaltima meist ning kõrvalt kuulates annab imeteldava ning hüpnotiseeriva rahuga ülevaate oma talendist ning meie mõõtmatuist võimalustest saada tema abiga unusatamatu elamus kiviajast.
Ma jätan ta Lead moosima ja kaon vaikselt lennujaama kõrval asuvat 2 öömaja tsekkama. Selle näeb ära teine vahedama mõistusega vend, lippab mulle järgi, moosinägu peas- see on tema võimalus saada ligi töö- ja giidipirukale. Minu moosija, Romi, teeb ääri veeri juttu maast ja ilmast, on hotellides abivalmis, tõlgib ja samal ajal püüab mulle selgeks teha, miks ma ilma temata õnnetu oleksin ja kui õnnelikuks mina ja mu sõbrad teda palgates veel võiksime saada.

PS. Ilma giidita Baliemi orus trekingule minna pole hea mõte, tglt on lausa rumal mõte.
Sa lihtsalt ei saa mitte halligi kohalikest aru, sa ei oska kuhugi minna ja sa lahkud peaaegu sama targalt, kui tulid.
J a inimsöömisega on seal nii, et küsides sulgedega ja ninakihvadega ehitud sõjaka välimusega külavanemalt, et mis värk on, saad vastuse: "Eeeei, meie enam ei söö, aga mis seal kaugemates külades tehakse, pagan neid teab..."

Valisime öömajaks otse lennujaamataguse Nayak hotelli ja tegime tööotsijaile selgeks, et nüüd läheb vähempakkumiseks- me soovime 5 päevast trekki Dani hõimude juurde, väga odavalt, kuid millestki ilma ka ei taha jääda. Ühesõnaga sama värk, kus tuleks siis osta 2 trekki, ühe odava ja teise, kus sind millestki ilma pole jäetud, aga seda me neile ei öelnud. Valmistagu oma pakkumised ette, me lähme nüüd turisminfosse. Kui tagasi tuleme, oleme suured kõrvad.
Õnneks pidasin ma turismiinfoks esimesena teele jäänud Papua.com offissit ja vestluses selle japsist omanikuga (endine mägigiid Nepaalist), saime palju targemaks võimaluste ja hindade osas ning leidsime tema soovitusel endale ka giidi. Ja hoiatas meid juba lennujaamast tuttava Jamaika luukiga John'i eest. On olnud klientidega ebaaus, valelik, kohalikus politseis arvel.
Soovitan kõigile minejaile japsi soovitatud ja tõesti head giidi Baliemi orus, Sadrak Asso- pisike, intelligentne, aus, vaikne ja heasüdamlik, veidi maailmagi näinud, inglist suht hästi, kuid kreisi aktsendiga tönkav, vist oli 40+ aastais papuaas. Tel. +6281248213287, sadrak.asso@yahoo.com.
Mainis uhkusega, et saabus just äsja Hispaaniast Dani hõimude kultuuripärandit tutvustamast. Sündinud ja kasvanud ise siinsamas Baliemi orus, ühes väikeses Danide külas mitte kaugel Wamenast. Inglist õppis elu jooksul turistidelt, sõnavara enam vähem, hääldus, nagu enamusel oskajail kohalikel ehk õudne ja õpetab külakoolis ... inglise keelt.

Õhtu veetsime kohvikus Sadraki ja tema sõbra Zediga arutades 5 päevase trekkinguvplaane läbi Dani külade Wamenast lõunasse. Tulise kauplemise tulemusena jõudsime konsensusele, kogu supp läheb meile maksma 8 milli ruupiat. See tegi ca 200 USD näkku, mis pole üldse palju, ennemini üsna odav, arvestades pakkumistega, mis mulle E-mailiga saabusid kohalikelt trekkingufirmadelt. Meie rahul, Sadrak  rahul.
Matkaga alustame ülehomme, 8.11 ja kui keegi meid ära ei söö, tagasi Wamenas 12.11.
07.11  Puhkepäev, mille põhisündmuseks külaskäik 15 km eemal asuvas Jivica külla viisakusvisiidile mingi tähtsa Dani mehe 150 aastasele muumiale.
Hommikul registreerisime uute välismaalaste saabumise politseis. Jummalast lõbusad ja trimmis poisid seal.

Linnaserval bemot (taksobussi) vahetades, traalisime läbi ka Uue turu (Baru bazar).
Turg oli ülikirev, just selline nagu üks koloriitne aasia turg Paapua nüanssidega olema peab. Fantastiliste nägude virvarr, sülelastest raukadeni, sigade-kukkede-inimeste kisa-kära. Ja lõputu uudishimu kahvanägude vastu. Siit saime elu parimad ananassid.

Põnev oli jälgida vahendajate rutiinset tööd, need passisid, kui saabus bemo kuskilt külast turule ja peal oli põllumehi, kes oma juurikaid, sigu, puuvilju müütama tulid, joosti sellele tormi ja saagiga lahkus kiiroksjoni võitja. Oksjonist muidugi halligi aru ei saanud, kuid lärmi oli palju ja pilt oli äksõn.

Uude bemosse, hull peldik oli, roostes rotikas on luksus selle kõrval, mahutus lisaks meile veel 13 kohalikku. Ja ütleme nii, et bemod on seal igal pool NII pisikesed bussid, millest väiksemaid busse pole olemas.
Vaevalt liikuma hakanud, äkitselt see peatus ja rahvas hakkas üle ei ööd ega mütsi jagava 4 turisti pisiskest uksest kisades välja trügima. Ja neil oli kuradi kiire! Mingit pankrotivara hulgimüüjat nägid või?
Ning siis saabus selgus ning kirgastumine- buss vist põles, igal juhul oli ta seest hetkega paksu suitsu täis ja võis kohe põlema minna. Nüüd hakkas ka meil kiire! Aga läks õnneks ja piirdus põnevik vaid suitsuga, bussijuht oli kiire taibuga.
Lisaks oleks bussijuht nõukaajal ka Teenelise Leiutaja kuldauraha saanud, sest 10 min hiljem kolisime alternatiivset sõiduriista pakkunud vennikese meelehärmiks jälle oma bussi ja läks sõiduks muumia poole. Maanteele jäi vedelema plastikukänkraks sulanud armatuurialune juhtmepundar.
Õige teeotsa juures lasti meid välja ning voilaa, seal ootaski uusi ohvreid valves olev sales manager, kelle ülesanne on mitte ühtegi turisti nende teeotsast mööda lasta. Ainuke harjumatu (veel, eriti naistele) asi oli, et müügimehel olid seljas "rahvariided" ehk siis ei miskit muud peale koteka- õõnes, sobiva jämedusega ja varieeruva pikkusega torbik, mida nii Uus-Ginea kui ka paljude teiste Vaikse ookeani saarte metsahõimude mehed traditsiooniliselt peenise otsas kannavad. Sel olevat peale rasestumisvastase ka praktiline otstarve- pikemates, suuremates hoiab peremees seal lisaks põhiüürnikule ka tubakat, tikke, raha (kui on rikas mees). Ainuke vihmakindel koht ju riietuse juures!
Naistel on "rahvariieteks" vaid rohuseelik .
Peab küll tõdema, et valdav enamus pärismaalastest Wamena ümbrustes külades ei kanna enam rahvarõivaid, noored 100%. Vaid üksikud vanemad mehed on traditsioonidele truuks jäänud.
Meie tsivilisatsiooni head ja vead roomavad vääramatu jõuna oma teed, sajandeid kestnud traditsioonid kaovad.
Aga jummalast lahe, onju, kui jalutab pahaaimamatu, just lennukist maha astunud turist Wamena tänavail ja ...jeesus küll ... vastu tuleb alasti paljasjalgne mees, ei häbi ega au, pani mingi toru riista otsa, mõtleb, et nüüd on ok, võib linna peale laiama minna. Krdi pervert sihuke!?

Niisiis juhatati meid piki külatänavat külacitysse, kus elanikud kiiruga mobiliseriti turiste vastu võtma, st "rahvariietesse" ümber riietuma ja koos turistinänniga kiiresti tagasi äri tegema.
Linnale lähim Baliemi oru kiviaega peegeldava küla peatänav reetis, et siin on turistide papp juba nii palju liikuma saadud, et jääb lausa üle- pool teest oli kaetud betoonist kõnniteeplaatidega!
Soe soovitus, fotosid tehku vaid 1, teie parim fotograaf ja leppige külavanemaga ENNEM kokku konkreetne summa pildistamise eest. Sest, kui seda ei tee, on tax 5K ruupiat igale viimsele modellile ja jõmpsikale, kes end kasvõi ühte kaadrisse viitsib ja jõuab toppida. Ja uskuge, nad KÕIK viitsivad ja jõuavad ... Kui pildistavad mitu, siis maksavad ka mitu.
Et nende talismani ja kogu küla toitjat, hästivinnutatud külmsuitsumuumiat näha, tuleb arvestada täiendava annetusega.
Ja kõikvõimalikke ilusaid kulinaid kaela ja käe peale ning igast suveniirinänni saab hea hinnaga, ka peenisekiivrit.
Ära osta kohe, vaid teeskle täielikku ükskõiksust või patsuta sõbralikult õlale ja naera sama sõbralikult (isa(ema)likult) "Ooooo nõuuuu, oooh nõõõõunõõõu mai frend, its tuu mats, its tuurist praiss, bat aim not tuurist, aim jo frend",  paku 10X väiksem hind. Vahepeal aktiivse väitlusprotsessi käigus aja mulli- tunne huvi tema pere, vanemate, laste eluolu vastu, kiida tema tublidust, naise ilu ja laste tarkust, räägi, kui odavalt sa siin-seal analoogset kaupa nägid ning alles näiliselt lahkudes, kui hind on vähehaaval kõvasti langenud, ilmuta suuremeelsust, et ok, pakud viimasest hinnast veel alla. Tihti saad ka ja vahest saad ka siis pügada. Aga mõlemal oli lõbus, huvitav ja mõlemad on ju rahul!

Samast külast läheb rada üles mäkke soolaallika juurde. Umbes 1h usinat mäkkeronimist. Ilma teejuhita ei leia. Lastekari on ka taustaks garanteeritud.
Soolaallikas on vikerkaarevärvilise õlikirme? aluses lombis kristallselge kergelt soolane vesi, milles lapsed teevad banaanivarre laastudest-kiududest imemaitsvat, värske hapukurgi maitsega soolast "magustoitu". Maitseb ergutavalt. Boonuseks saad uue võimaluse osta ilusaid homemade kaelakeesid, kusjuures juba palju odavamalt, kui muumia pesentatsioonil. Sõpradel kõigil jälle kulinaid juures, mina passisin. Tglt täitsa loll ju!

Tagasiteel oleksin äärepealt peale astunud pahaaimamatule suurele rohelisele sialikule. See putkas rohupuhmasse. Kui saatekomandost lastekari kohale jõudis, torkasin kepi samasse rohututti. Näis, et sisalik ei ehmunud niivõrd laste kisast, kui lapsed sisalikust. Esimene poiss kargas karjudes kui nõelatult meetri kõrgusele õhku. Minul nalja kui palju. Kui poiss maandus, oli sisalik juba põõsaisse putku pannud. Poiss näitas virila näoga, et kui SEE sisalik hammustab, siis inimene jääb magama ja enam kunagi ei ärka. Vot sihuke nali oli.

Retke lõpus saame ka teada, miks lapsed kõik püüavad kõigest hingest oma pisikesi käekesi turistidele pihku poetada ja kitsal mägirajalgi käest kinni hoida. Ei, mitte ligimesearmastusest või helluse vajadusest! ...
Õige, nad tegit tõsist tööd, aitasid turistil mäest üles ronida, hoidsid ta kätt raskel hetkel. Ja loomulikult ootavad nüüd väärilist töötasu! Rupiii, rupiii!
Kui seda ei tule, näed pisikest keskmist sõrme või samasuurt, kuid tigedat rusikat. Ja näed seda niikaua, kuni maksad või keegi täiskavanu "vereimejad" ära ajab.

Tagasi linna hääletasime, sest bemosid ei liikunud. Pärast mõnda kilomeetrit, ühte ananassi, mitmeid autosid ja tilgatumaks joodud veepudeleid näkkas, saime peale suurele kruusakoormaga kallurile. Et kabiini, japsist autojuhi kõrvale mahtus vaid 2 reisijat, pidime meie Inseneriga loomulikult kruusakoorma otsas sõitma.
Hotelli jõudsime napilt 15 min enne vee kinni keeramist- sellist luksust võimaldati vaid hommikul  ja õhtul 0,5h. Siis me polnud kopslemist veel elu loomulikuks osaks pidama hakanud ...

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

1 kommentaar: