neljapäev, 12. november 2009

Wamena, mobiilne duššitoru ja matk Baliemi orus

Anu siin :), Tallinas

Minu elus toimus päris suuri muudatusi selle reisiga seoses ja samaaegselt, nii et seetõttu pole ka jõudnud veel arvuti taha maha istuda rahulikult, et keskendunult reisimälestustes ringi hulkuda. Nüüd lõpuks, laupäeva õhtul, kui sõbrad läksid 10-kraadise pakasega hõõgveini termostega öisele piknikule, võtsin mina südame rindu ning valisin meelelahutuse asemel meeldiva kohustuse ning pajatan teile nüüd natuke meie reisi ühest kõrghetkest, 5-päevasest mägimatkast Baliemi Orus.

Baliemi Org on ca 60 km pikk ja 16 km lai ning asub Lääne-Papuas. Selle keskuseks on linnake Wamena, millest juba eelpool juttu oli. Org on ümbritsetud kõikjalt mägedega, nii et sinna ei lähe ühtegi teed, mis on tinginud ka selle "kiviaja" säilimise nõnda kaua. Kohale saavad nii inimesed kui ka kõik kaubavarud-ehitusmaterjalid-mootorsõidukid ainult lennukiga. Põhimõtteliselt. Sest tuli ka välja, et üks meie trekkingu saatjaskonnast oli kord turistidega jala sealt orust välja läinud - aga kui õigesti mäletan, siis see võttis neil vist kuu aega läbi džungli ronimist .
Nagu juba ka öeldud, siis inimesed on seal orus ikka hoopis teistsuguse välimusega, väga tumeda nahaga ja kohati üsna hirmutava välimusega. Või õigemini see vist ei olegi niivõrd nende välimus, kuivõrd täiesti diskreetsusevaba valgenahaliste jõllitamine ja julgemate puhul ka suhteliselt agressiivne lähenemis- ja suhtlemisviis. Palun ärge saage minust valesti aru, tegelikult olid paapualased ühed toredamad-siiramad-sõbralikumad inimesed seal riigis. Lihtsalt see hetk Wamena lennujaamas, kui orgu saabudes lennukist maha astudes meid ootamatult ümbritses hord ennenägematu näoilmega ja altkulmu silmavaatega süsimusti mehi, hakkas mul väga kõhe. Nii kõhe, et vaatamata 3-le Londonis kogu-maailma-rahvaste keskel elatud aastale hoidsin ma meie meeste ligi ja palusin, et nad ei jätaks meid sinna täiesti üksi. "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat..." laulsin ma mõttes ja tihti ka valjult...
Selle reisi jooksul sai üldse väga palju lauldud. Kõik laulsid. Eraldi ja koos. Parim ühislaulmine toimus samuti Baliemi orus. Ühel järjekordsel ööl ümmarguse bambushüti põrandal neljakesi kõrvuti sääsevõrkude all magamiskottidesse pugenult ja selili visanult, panime me kaks i-podi korraga käima, kõik neli kõrvaklappi erinenevate inimeste kõrvades, Insener Teder sünkroonis tehnika ära ning pani kahel pillil korraga mängima Vendade Urbide "Imeline aas" ning siis kõlas elektrivabas ööpimeduses ca 2000 m kõrgusel mägionnis peaaegu 4-häälne eestlaste ühislaulmine... Öised mäed ja kõrvalhütis suikuv pererahvas olid tõenäoliselt lummatud ja meie endi südamed olid väga liigutatud.

Nüüd aga tagasi lennujaama. Lennujuhtimine oli ka ikka aeg-ajalt üsna üllatav, kui nii võiks öelda. Wamena vist oligi üks kõige väiksemaid lennujaamu, kuhu sattusime, ja seal tundus tõesti nii olevat, et kohalik mees näitas maanduvale lennukile lihtsalt, et tule-tule ja pööra sinna, või midagi sellist. Ja lennujaam ise oli ka lihtsalt tavaline ruum, mis oli põlvekõrguse letiga kaheks jagatud - ühel pool olime siis meie, neli valget, mina sealjuures miniseelikus (selge viga, sest minu päikesevaba Londoni-elu tõttu valged paljad jalad tõmbasid asjatult palju tähelepanu), ning mitukümmend kohalikku meest, kes kõik nagu tahtsid meilt oma osa saada - kas siis mingi äritehingu või lihtsalt tähelepanu näol, ning teisel pool mehed, kes lennuki pealt kotte tõid. Ja kottide kätteandmine toimus ka väga lihtsalt - Sa lihtsalt pidid näpuga näitama, milline pamp Sulle kuulus. Pagasi turvalisusest polnud seega juttugi. Õnneks olid kõik meie seljakotid olemas ja saime need sealt samuti lihtsalt peale osutades ka kätte.

Kuna org oli ülejäänud saarest kõrgemal ning mägedest ümbritsetud, oli temperatuur seal ca 10 jahedam. Nii et kui ülejäänud Indoneesias veedetud aja me enamuse ajast voolasime higist, siis seal panime ööseks ikka pika dressi selga, sest pimedusega saabus ka jahedus.

Läbirääkimised giid Sadrak'uga õhtuse teelaua ääres said (minule ootamatult) väga pikad olema. Panime oma 5-päevast plaani, kõikide soovide ja võimalustega, ühiselt kokku mitu tundi. Eks protsessi aeglustas ka kohatine keelebarjäär, aga vaatamata sellele, saime Sadrak'ust kõik ilusasti aru ning saime kirja ka kõik tingimused. Kuna olime saabunud "kiviaja" pealinna, siis loomulikult ei sõlmitud selle kalli tehingu vormistamiseks tavapärast lepingut. Sadrak kirjutas kõverakonksuliste tähtedega inglise keeles üksteise alla ühesõnalised artiklid, hinnad juurde, ning meie siis omakorda tõmbasime neid sõnu sealt maha või kirjutasime uue summa kõrvale. Jutt käis ju ikkagi miljonitest, nii et see ei olnud mingi naljaasi.
Pealegi ei teadnud me, mis meid ees ootas. Mina kartsin sisimas salaja ja paaniliselt inimsöömise ohvriks langemist, kuna olin kuulnud seal orus elavatest kannibalihõimudest, aga eelkõige just seetõttu, et viisade taotlemisel Soomes asuva saatkonna esindajaga suheldes oli too mulle ikkagi väga selgeks teinud, kui ohtlik see kõik seal on!
Vaatamata pikale õhtule ja üsna kurnavatele läbirääkimistele, saime asjaoludes ja hinnas lõpuks kokkuleppele - olime rahul nii meie, kuna saime peaaegu täispaketi ja väga soodsa hinnaga, ning ka vahetpidamata suitsetavad Sadrak ja temaga kaasas olnud sõber Zed, kes kandis traditsioonilist ca 10 sentimeetristest tumeoranžidest kanasulgedest tehtud suurt pärga, mis ilusti varjas ära ka tema vanust reetvad hallisegused juuksed ümber kiilaneva pealae.
Meie oleksime tahtnud trekinguga alustada kohe järgmisel hommikul, sest see lennujaama taga asuv hotell polnud suurem asi. Aga kahjuks see ei olnud võimalik, kuna muuhulgas olime otsustanud ka "pig ceremony" (seatseremoonia) kasuks ning Sadrak pidi järgmisel päeval turule seda siga alles ostma minema ning siis kohe mõne poisikesega selle sea teise mägikülasse meie jaoks ette ära saatma. Nii et pidime ootama ülejärgmise hommikuni ja ühe täispika päeva Wamenas veetma.

Wamena iseenesest ei ole üldse mingi ilus linnake. Tänavad asuvad seal täiesti paralleelselt ja täiesti risti 90-kraadise nurga all, nagu selles Ameerika suurlinnas. Ameeriklaste mõju on üldse seal päris suur ja nähtav, eks nende ehitatud on ka see linnake. Politseijaoskonnas eriluba taotledes olime ka ju ühte ameeriklast kohanud, endist misjonäri. Nad olid naisega Indoneesias elanud-töötanud 19 aastat ja oma lapsed seal üles kasvatanud. Ta oli ka paariks nädalaks Paapuat väisama ja vanu sõpru kaema tulnud. Nüüd 2 viimast aastat tagasi kodumaal resideerudes kipuvad nad tema sõnul USAst taas ära, sest kord juba ilmakodanikuks saades ja enamuse elu Aasias veetnuna loodavad nad peagi sinna naasta. Üks lastest  pidigi juba otsaga tagasi olema. Misjonär oli ka üks nendest, kes meid malaaria eest tõsiselt hoiatas, väites, et nii mõnedki turistid on seal sellesse ootamatult ära surnud, tulles vaid paariks nädalaks ja lootes, et nii väikese aja jooksul mitte midagi ei juhtu ning rohud võtmata jätnud. Minule see igatahes mõjus, nii et vitsutasin malaariatablette igapäevaselt terve reisi ja veel pärast seda ka.

Peale läbirääkimisi hulkusime mööda pimendatud linna tänavaid, süües ratastel toidukärudest kõikvõimalikke taignasse kastetud ja õlis praetud juur- ja puuvilju. Enamasti jahtisin ma praetud banaane, kuna nendest olid kujunenud minu lemmikud, aga püüdsime ära proovida ka kõik teised variandid. Hotelli suures ja inimtühjas vastuvõtusaalis-söögitoas tegime enne magamaminekut neljakesi veel väikese teeõhtu ning siis vooditesse. Öösel oli meil väike roti-situatsioon, nii et ma olin taas peaaegu šoki äärel. Olime tänavalt kaasa ostetud praetud-banaanid-kilekotis jätnud voodite vahel asuvale öökapile, nii et ühel hetkel möllas rott mu peast paarikümne sentimeetri kaugusel täiega, tehes kotijooksu, et seda toidukraami kätte saada. Sama toimus pesuruumis, keegi kolistas seal meeletult, nii et olime sunnitud pimeduses kaema minema, millega tegemist. Vee äravooluks oli seinas auk, mille kaudu nad tuppa tulid. Sellel öösel ma väga hästi ei maganud.

Järgmine päev oli meil niiöelda vaba, kuna pidime ju ootama sea toimetamist mägikülasse ning lisaks pidi Sadrak turule minema, et meie kõigi 5 päeva toidukraam kokku osta. Otsustasimegi selle päeva siis oru põhjaossa kuulsat muumiat vaatama minna, millest Don ka eelmises peatükis juba kirjutas.

Trekking

Siis saabuski see päev, mil saime trekingule minna, pühapäev 8. november. Reisi planeerides oli Baliemi Org meie üks peamisi eesmärke ning nüüd algas selle parim osa ja mägimatka nautimine. Läbirääkimiste käigus olime pidanud ka otsustama seda, kas tahame, et meiega tuleks kokk kaasa või teeme söögi ise. Valisime koka. Lisaks sellele pidime palkama porteri, kes kogu toidukraami kandis. Samuti pakuti meile varianti võtta igaühele kotikandjad, sest valge inimene seljakotiga ju ei käi ja kohvriga on mägiradadel veidi ebamugav. Kõik keeldusid sellest, väljaarvatud mina. Kuna mul puudus eelnev sarnane kogemus ja ma polnud kindel, kas jaksan oma 50-liitrist 15-kilost seljakotti 5 päeva järjest tassida, võtsin omale mehe (kirjaviis muutmata, admin. Don).
Nii et lõpuks oli meil see saatjaskond päris suur ja ega täpselt aru ei saanudki, et kes seal millisel otstarbel on. Aga igatahes said kõik kotid, söögikraam, toidunõud ja alusvaibad tassitud ja ning igaks toidukorraks oli ka söök olemas. Ootamatute lisakuludena tulid veel juurde üks kohustuslik lisaporter ja 5-päeva veevaru - vesi maksis orus 4 kord rohkem kui orust väljas - otsustasime vist võtta 12 liitrit, täpselt enam ei mäleta, ja lootsime, et puuduolevaks keelekasteks saame kohalikelt keedetud vett.
Wamenast istusime meile tellitud taksobussile, kes meid terminali (ehk siis kutsikate lõpppeatusesse) Sugokmo külla ära viis ning sealt alustasime ka oma jalgsimatka kitsastel mägiradadel, aeg-ajalt pilvede vahel, eemal kõigist teedest ja igasugusest tsivilisatsioonist, selles päris "kiviajas". Oli palav ja tore päev, matkasime mitmeid tunde. Lõunat sõime jõe ääres, kus käisime ka külmas mägijões suplemas (pesuväel, Don'i märkus) ja ennast jahutamas. Seal kohtasime ka ühtesid väheseid turiste nende päevade jooksul - poolakaid, kes just naasesid oma mitmepäevaselt matkalt, olid rahul ja rõõmsad, kuigi üks noorem daam alles pisut pärast teisi kohale jõudis ja üsna väsinud välja nägi. Öö veetsime heinakatusega ja heintega kaetud hütipõrandal.

Teine oru-päev. Kui hommikul pesemissoovi avaldasin, võttis kohalik mees uhkusega kaasa poolemeetrise valge plastmasstoru läbimõõduga ca 10 cm ning viis meid mägioja juurde, toetas toru ojakesse vastu kiviseina selliselt, et oja hakka torusse voolama ja meie siis selle teisest otsast väljatuleva voolujoa all ennast pesta saime.


Valdek muljetab siit edasi, sest:
1. siin sai Anjul jaks või viitsimine otsa,
2. Vahur on kaelani sees meie Seikluspargi ületalve vedamises,
3. ja Lea teeb arvatavasti sedasama oma korteriühistuga,
4. mina pean oma risti ikka ise kandma

08. november. Trekking algas tsarterbemoga peaaegu maantee lõppu, kus paljasasjagsed porterid laadisid oma turjad või käed padajanni täis ja killavoor läks mööda jalgrada liikuma. Kõige suurem kott kandjate turjal oli Anu seljakott- matkates teamatusse eelistas Anju kaasa võtta KÕIK asjad, sest võidab ju see, kel surres enim asju. ;o)
Kohe ületasime suure Baliemi jõe, mööda rippsilda, millega käib kaasa stoori, kuidas 95-ndal purunes rippsild just siis, kui seda ületasid japside matkagrupp koos giidiga. Neid enam pole, kuid on japsikeelne mälestusmärk.
Esimene lõunapeatus pisikese mägioja kaldal. Sadraki sõber Zed, pruunidest kanasulgedest traditsioonilise peaehtega kokkas (etteruttavalt, Zed oli suurepärane kokk, lõbus jutupaunik, naiste lemmik- flirtija ja silmategija). Sahibite ülesandeks jäi pesuväel (mis osutus meie puhul edaspidi suht tavaliseks) mägijões higi maha loputada.
Edasi matkasime mööda jalghighwayd läbi mitme küla. Meie Sadrakut ja Zedi tervitati nii teel kui ka külades nagu omamehi. Tuli kuskil jutuks, et mitmenaisepidamine on normaalne, kui ülal jõuad pidada, pea.
No vot, Zedil olevat kodus 2 naist. Sadrak lisas pärast, et Zedil on veel naisi, aga teistes külades. Seda tõestas ka Zedi vastuvõtt ühes külas, see oli eriti tormiline- Zed sai endast veidi nooremalt naiselt tervituseks vägeva kõrvakiilu ...! Kahjuks põnevamaks ei läinud.
Mis teha, eks meil tuleb ikka aeg ajalt elulõbude ja pattude eest lõivu maksta.

Teel vooris nii vastu ja kui ka samas suunas papuaase, rahvariietes ja ilma (st T-särgis ja shortsides), nii tühjalt, kui koormaga. Mägedes veetakse seljas nii lapsi, kui juurikaid, nii lauamaterjali, kui sigu, nii katusepleki tahvleid kui ka ... KÕIKE.
Siis üllatab meid vihmasadu ja rada läheb tatiselt libedaks. Suurema sajuga ja vihmahooajal, mis peaks varsti algama, muutuvad rajad läbimatuks, nii et tervete orgude ja kümnete külade kaupa ollakse koduarestis.
Põllud mäenõlvadel on kiviaedadega piiratud ja neid on igal pool. 40 kraadine mäenõlv pole takistuseks sellele sadade põldude ja kiviaedade rajamiseks. Ainukeseks töövahendiks põldudel oli näha kõblast ja küürutavat inimest. Nii mehi, kui naisi, sest kaasajal on dani hõimudele elatusallikaks rohkem põllumajandus, kui naabrimeeste söömine.
Tsivilisatsiooni viirusega on välja suremas läbi sajandite au sees olnud jahipidamine nii loomadele kui ka naaberhõimude kahejalgsetele ning lihtsas rahvariides sõjamaalingus ja atribuutikas (ninakihvad) mehed oda ja vibuga on nüüd juba vaid tasuline atraktioon turistidele. Vähemalt nii on Wamena ümbruses, nädalateekonna kaugusel olevat olud kardinaalsemalt kiviaegsemad.
5 tunnine päevateekond lõppes Zedi kodukülas, Ugem'is, seal kus ta 2 pärisnaist elavad. Seal vana kõrvakiilu ei saanud.
Külas on 1 mitmest kohalike giidide klassikalisele trekkingumarsruudilr ühisüritusena ehitatud guesthaussidest. Sest pärismaalastega ühe katuse all elamine on väidetavalt lõppenud turistidele mitmenädalase kogu keha sügelemise ja kratsimisega. Lihtne rohukatuse ja bambusseintega hütike, põrandaks vakstud ja vaibad, kuhu 4 sahiibi vabalt ritta mahuvad ja jääb laialt põrandapida üle seljakottide laialilaotatud sisudelegi.
Naaberhütid olid köök/kitselaut, 2 perehütti ja kooliõpetaja maja/söögituba.
Siit sai alguse ka "pealeronimise" traditsioon. Proovisime seda kõik igat pidi, nii ja naa, kord üks all ja teine peal ning vastupidi. Kõige paremini töötas versioon Insener Teder all ja ükskõik, kes meist tema peal. Jah, isegi mina olin OK, IT-le täiesti vastuvõetav. Etteruttavalt ütleks, et meie tandem omandas töövõtted kõige paremini.
Ooda, misasja, millest te nüüd mõtlesite?! Jutt on ju sääsevõrkude riputamisest rohu-, bambus-, või misiganesonni või hotellitoa lakke. Proovige ise kellelegi, kes käpuli põrandal, jalgadega selga ronida , lahtine sääsevõrk käes ning turvaliselt ja tulemuslikult see kiiresti kas kõrge aampalgi või kroonlühtri või jumal teab, mille külge üles siduda. Arvestage ka, et kumer ja libe jalgealune kõigub ja õiendab kogu aeg.
Sadraku soovitusel ostsime kaasa minu arust meeletus koguses pulgakomme kõikdele oru põngerjatele ning sigarette umbes pooltele orus elavatele meestele. Et nii-öelda pisikese altkäemaksu abil sulanduda, leida ühist keelt ja lammutada suhtlusbarjääri.
Kommidest jätkus napilt lõpuni, kuid koos "gula-gula" (komm, magus) kisavate lastega jooksid neile tormi ka kõikide külade naised. Vhest läks lausa madinaks Maiad on nad vanusest ja hammaste olemasolust/ puudumisest hoolimata.
Sigarette sai selgelt liiga vähe kaasa võetud, neid oleks pidanud olema sada pakki ja ka siis oleks kahtlane olnud. Nii kui Vahur pealikule või muidu suvalisele vastutulnud jorsile suitsu pakkus, kui oli vaja juttu teha, nii lendas kuskilt peale niipalju mehi ja naisi, et kõigile pakist ei jätkunud ...

Zed hiilgas õhtusöögi autorina täiega- 3 käiguline. Ja ei unustanud kunagi mitu korda söögaorgia jooksul tänu tänuga astu võtmas käia.
Sisuliselt oli pärast õhtusööki ka öö käes, sest mis sa ikka kell 8 PM täis kõhuga ja pimeduses teed. Lobised, visatakse kildu, kuulad aipodi, aga see kõik uinutabki. Bioloogiline kell võttis isegi minusugusel öökollil omaks uue reziimi- 9, hiljemalt 10 magama, 6 üles, kiiresti omaks.
Lea rääkis, et öösel kallas ehtsat vihmametsa vihma, aga mina ei kuulnud. Kodune magamiskott kahjutustab kõik häirivad tegurid.

Nagu Anju juba rääkis, nautisime kordamööda revolutsioonilist ja ainulaadset sanitaartehnika ühteheitmist neitsiliku loodusega - anna leidlikkule papuaasile kätte jäme plastikust kanalisatsioonitoru ja paar oksaraagu ning ta teeb pisikesest joakesest sama pisikeses võssa peidetud looduskaunis kanjonis eksootilise ja "toore" madala basseiniga dushiruumi.
See on siiski vaid vähenõudlikule ja karastatud rändurile, paketituristil ei maksa end proovile panna.

Homme on Suurpäev- toimub meie poolt 8 miljoni eest tellitud ja lähedases Sadraki kodukülas lavastatud Kiviaegne Hõimusõda koos Laulu- ja rahvatantsuansambli kontserdi ja Seatseremooniaga.
Aga loe sellest juba järgmisest peatükist.

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar